Olgu talvised spordirõõmud lähemal või kaugemal – ettevaatus ei ole kunagi liiast. Sellele, et ootamatud vigastused liikumisrõõmu ei häiriks ning tervisemured kallale kippuda ei saaks, tuleb mõelda juba varakult. Talvisel ajal võib nii suurtel kui ka väikestel lumes lustides ohutaju ära kaduda ning spordirõõm asenduda vigastustega. Kindlasti ei tasu mõelda, et endaga seda ei juhtu, sestap räägib perearst Jane Otti , mida talisportides tähele panna tuleks ja milliste vigastustega enim kokku puututakse.
Traumad – lahutamatu osa talispordist
„Olgu tegu ükskõik millise spordialaga, kõigepealt peaksime veenduma oma tervislikus seisundis. Uisutamine ja suusatamine eeldavad näiteks, et oleksime hea tasakaaluga. Selle saavutame pidevalt treenides,“ toob perearst näite. Tema sõnul on peamine viga see, kui ei osata adekvaatselt hinnata end ja oma oskusi, pingutatakse üle, tahetakse teistele näidata, kui sportlikud ollakse. „Alati sportige omas rütmis, enda jaoks – teiste ja enda tulemuste võrdlemine ei vii kuhugi!“
Kindlasti peaks krooniliste haiguste puhul eelnevalt mõtlema, kas üks või teine spordiala on ikka enda jaoks sobiv ning kas see on ka turvaline. Samuti peaks oma valikud läbi mõtlema rasedad ja eakad, kellele kindlasti ei sobi ekstreemalad. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et tuleks mõõdukat liikumist üldse vältida. Otse vastupidi. Liikumine on tervise võti!
„Vahetevahel piisab ka vaid tervislikust enese liigutamisest, et hoida end tervena. Õues jalutamine, kõndimine, jooksmine on hea võimalus hoida end toonuses ning sellest piisab ka värske õhu ja liikumisvajaduse küllastamiseks,“ selgitab perearst. Kuid ka jalutades tuleb olla ettevaatlik, et mitte libedal teel kukkuda.
Pärast kukkumist pöördu alati kontrolli
Otti paneb kõigile südamele, et kui peaks toimuma kukkumine – ükskõik kas suusa-kelgumäel või tänaval-treppidel –, tuleks kohe pärast õnnetust pöörduda traumapunkti, kutsuda kiirabi või minna perearsti juurde. „Ootama jäädes – ehk läheb iseenesest üle – teeme vaid endale kahju!“ lisab ta.
Tugevama trauma korral – näiteks väga tugev turse, kui mõni kehaosa on tugevas deformatsioonis, kui kannatanu röögib valust, kui on tugev kõhu- või rindkere valu – võib tagajärjeks olla luumurd, sisemine verejooks, elundi rebend – sel juhul tuleks kindlasti pöörduda meedikute poole. Kindlasti peab traumapunkti pöörduma pea- ja kaelatrauma korral, sest ilma uuringuteta on raske välistada lülimurdu ja koljusisest verejooksu.
„Kõige ohtlikumad on pea- ja kaelatraumad ja lülisamba luumurrud. Ohtlikkuselt teisel kohal on rindkerepõrutused, sest võimalik rindkeresisene verejooks tekitab hingamispuudulikkuse,“ selgitab perearst, lisades, et kõhutraumad on ohtlikud suure verekaotuse tõttu ning lahtised luumurrud põhjustavad samuti suurt verekaotust.
Eriti halvasti mõjub aga tervisele hulgitrauma. Seda põhjustab näiteks kõrgelt kukkumine ja millegi vastu mäest alla veeredes põrkumine. „Verekaotus ja suur valu tekitavad šoki ja teadvusekaotuse. Sellistel juhtudel on esmaabi andmise ja kiirabi kutsumisega väga kiire,“ rõhutab perearst, et kunagi ei tohi arvata, et vigastus on tühine.
Kui on tegemist kergema vigastusega, tuleks kindlasti panna välja väänatud, põrutatud või sinikaga liigesele või kehaosale peale külma ning anda sellele kehaosale rahu, kuniks püsib suurem turse. Vajadusel tuleks võtta valuvaigistit – neid on nii geeli, salvi kui ka tablettidena apteekides müügil. Kui turse alanedes valu püsib, tuleb valuvaigistite võtmist jätkata. Samuti peab tasapisi alustama liigese liigutamisega, esialgu sellele siiski koormust andmata ning tunnetades ära, kuidas paranemine toimub.
Vanemad inimesed hinnaku olukorda adekvaatselt
Kindlasti peaksid kelgu- või suusamäele minnes ettevaatlikud olema keskealised ja vanemad inimesed. Laste ja noorte luud on elastsemad, seetõttu ei juhtu nendel väga tihti põrutustraumasid. Ehk vaid kui lumelauaga kõrgelt kukutakse või kelgutades millegi vastu põrgatakse. „Kui aga keskealine inimene laseb õhukese kelgu või kilega küngastest alla, põrutab see sõit päris korralikult tema lülisammast,“ kinnitab Jane Otti.
Täiskasvanud põrutavad kõige enam kelgutades ja kukkudes ära lülisammast, saavad lisarangluumurdu, põlveliigese põrutusi ja rebendeid ning hüppeliigese väändeid. Lastel esineb tihti kehaosade põrutusi ja liigeste väljaväänamisi. Samuti käeluumurde – pannakse ju kukkudes instinktiivselt käsi kehale ette.
Perearsti kinnitusel on vigastusi võimalik vältida, kui arvestame adekvaatselt oma võimeid, oskusi, vanust ja eelnevat harjutamisaega valitud talispordialal. „Parem karta, kui hiljem haiglas või kodus voodis end tohterdades kahetseda!“ lisab ta.
