Imikud on D-vitamiini vaeguse riskirühmas

27.11.2020 Kommentaare ei ole

Eesti kliima ja vähese päikesepaiste tõttu on oluline tarbida aastaringselt D-vitamiini ning kogust talvisel perioodil suurendada. Piir ülemanustamise ja vitamiini vähesuse vahel kehas on aga hägune, sest iseseisvalt seda mõõta pole võimalik – ei täiskasvanutel ega ka lastel.

D-vitamiini vajadus pole igaühel sama, vaid sõltub tegelikult sellest, milline on tema D-vitamiini tase veres. Benu Ülemiste Tervisemaja farmatseudi Triin Hirvlaane sõnul erineb vajadus eriti eakatel, beebidel, aktiivselt spordiga tegelevatel inimestel või mõnda haigust põdevatel inimestel.

“D-vitamiin on tegelikult hormoon, mis on oluline kaltsiumi ainevahetuses ehk eelkõige luude ja hammaste arengus. Tavaliselt saab meie keha seda päikesepaistelistel ilmadel piisavalt, kuid kui inimesed kevad- ja suvekuudel päikese käes ei viibi, siis võib D-vitamiini võtta ka terve aasta jooksul. Näiteks kui kasutatakse püsivalt ravimeid, mis tekitavad valgustundlikkust või esineb haiguseid, mille puhul ei soovitata viibida päikesevalguse käes,” selgitab Hirvlaan.

Kui D-vitamiini võetakse profülaktikaks, siis võib farmatseudi sõnul valida 1-12 aasta vanustele lastele preparaadi, kus on 10-20 μg ehk 400-800 IU koguses D-vitamiini. Alates 12. eluaastast sobib lastele ja täiskasvanutele kogusena 15-20 μg ehk 600-800 IU. Eakad ehk vanemad kui 70 aastat võiksid manustada farmatseudi soovitusel vähemalt 20 μg või mõne soovituse järgi ka 30-50 μg ehk 1200-2000 IU D-vitamiini päevas, sest neil on suurenenud risk osteoporoosi tekkeks.

Farmatseut lisab, et D-vitamiini soovituslik seerumitase on täiskasvanutel ja lastel erinev. “D-vitamiini soovituslik seerumitase täiskasvanutel on suurem kui 75 nmol/l, ideaalne oleks näiteks 90-100 nmol/l. Laste puhul piisab, kui D-vitamiini seerumitase on üle 50 nmol/l. Kui aga tase jääb alla 50 nmol/l, on juba tegemist D-vitamiini vähesusega ning kui vastav number on alla 25 nmol/l, siis koguni vaegusega,” kirjeldab Hirvlaan, lisades, et lastel ja beebidel määrab vitamiini vähesuse ja vaeguse puhul vajaliku D-vitamiini annuse perearst või lastearst.

Kuidas teada, et D-vitamiini on kehas piisavalt?

Kindlasti ei tasu farmatseudi sõnul lähtuda D-vitamiini manustamisel põhimõttest, et mida rohkem vitamiini võtta, seda parem – liigse tarbimise korral võivad tekkida kõrvaltoimed või tervisehädad. Et selgitada välja oma kehale vajalik D-vitamiini kogus, tuleks kontrollida selle sisaldust kehas näiteks apteegis spetsiaalse mõõtmise teel, mida saab Hirvlaane sõnul teha juba alates 8. eluaastast. “Beebidel ja väikelastel laseb perearst või lastearst teha D-vitamiini taseme teadasaamiseks üldjuhul vereanalüüsi,” lisab farmatseut.

Kui mõõtmine on tehtud, tuleks vastavalt tulemustele alustada või jätkata D-vitamiini manustamist. “Ideaalselt tuleks D-vitamiini manustamisel eelistada sellist annust, mis on soovitusliku päeva annuse ja päevase ohutu koguannuse vahel ning võtta arvesse D-vitamiini taset veres,” täiendab Hirvlaan.

Kui aga D-vitamiini tase veres on alla normi, tuleb D-vitamiini võtta rohkem. “Seda, kui palju tuleb lisaks võtta, otsustatakse koos arsti või apteekriga ja see sõltubki individuaalsest D-vitamiini tasemest,” selgitab Hirvlaan. “Erinevatel vanusegruppidel on erinevad päevased ohutud koguannused, millest kindlasti kinni pidada, sest liigne D-vitamiin võib mõjuda toksiliselt.”

Imikud vajavad D-vitamiini juba alates esimestest elupäevadest

Hirvlaan selgitab, et kuna rinnapiim ei sisalda D-vitamiini piisavalt, et tagada beebidel vajalikku kaltsiumi ainevahetust, peavad Euroopa lastearstid rinnapiimatoidul imikuid vitamiinivaeguse riskirühmaks.

“Kuna beebide areng ja kasv on eriti esimesel kolmel elukuul väga kiire, on luude ja hammaste arenguks ülioluline saada piisavas koguses D-vitamiini. Tundliku naha tõttu ei tohi beebisid otsese päikesekiirguse käes hoida ja seetõttu ei saa nad vajalikku vitamiinikogust ka päikeselisel suvel,” selgitab farmatseut ning lisab, et seega tuleb vastsündinutele alates 4-5 elupäevast anda 10 μg ehk 400 IU D-vitamiini päevas juurde.

“Imikutele ja väikelastele sobib D-vitamiin tilkadena või spreina. Tihti küsitakse apteegist aga, kas D-vitamiini preparaadid võivad tekitada beebile kõhuhädasid, näiteks kõhugaase,” toob Hirvlaan välja ja selgitab, et on olemas ka D-vitamiini tilgad, kus on lisaks piimhappebakterid sees. “Vajadusel võib imikule juurde anda simetikooni sisaldavaid tilkasid, mis lagundavad seedetraktis gaasimulle.”

Kuna D-vitamiin on rasvlahustuv, siis ka beebidele mõeldud D-vitamiini preparaadid on õli baasil. “Need sisaldavad kas oliivi-, kookose-, päevalille- või mustköömne õli. Tulebki katsetada, milline preparaat individuaalselt sobib,” soovitab ta.

Samas, kui imikut toidetakse piimaseguga, siis küsitakse apteegis sageli ka selle kohta, et äkki saab laps liiga palju D-vitamiini. “See on õigustatud küsimus,” tõdeb Hirvlaan. “Imikute ja väikelaste piimasegud on rikastatud D-vitamiiniga. Samas on Euroopa Liidus paika pandud, kui palju D-vitamiini võib piimapulber maksimaalselt sisaldada ja see omakorda oleneb mitmest tegurist nagu lapse vanus, kogus, mida laps saab päevas jne.”

Ta soovitab vaadata üle piimapulbri pakend, kus on kirjas, kui palju D-vitamiini sisaldub 100 ml piimasegus. “Vanematel tuleks arvutada, kui palju saab imik piimasegu seest päevas D-vitamiini ning vajadusel tegema apteekri või arstiga järelduse, kas või kui palju on vaja lisaks D-vitamiini anda.”

Soovituslik päevane D-vitamiini annus (μg): (1 mikrogramm (μg) on 40 IU (rahvusvaheline ühik)

0 kuni 12 kuud 10 μg ehk 400 IU
1-12 aastat 10-20 μg ehk 400-800 IU
12-18 aastat 15-20 μg ehk 600-800 IU
18-70 aastat 15-20μg ehk 600- 800 IU
Eakad (ehk vanemad kui 70 aastat) 20 μg või 30-50 μg ehk 1200-2000 IU

Tagasi |
Jaga

Kommentaari (0)

Kommentaari lisamiseks logi sisse Facebooki kaudu

Facebook pase

Populaarsed artiklidVaata kõiki