Sagedased küsimused

Kui tellimuse eest ei õnnestu pangalingi kaudu tasuda, tuleb vormistada uus tellimus.

Küsimuste korral pöörduge palun BENU klienditeeninduse poole +372 611 90 70 ning tehke valik valik 2.

Veebiapteegist saab osta retseptiravimeid digiretsepti alusel, käsimüügiravimeid, apteegikosmeetikat ja teisi apteegikaupasid. Veebiapteegist ei saa tellida narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid ning anaboolseid steroide.

Apteeki ei saa tellimusele kohe järgi minna. Pakk toimetatakse teie poolt valitud apteeki hiljemalt kolme tööpäeva jooksul. Paki jõudmisest apteeki teavitatakse teid sms ja/või e-post teel.

Tarnehinnad

0.00€ - Kauba tarne BENU apteeki
1.49€ - Kauba tarne Itella pakiautomaati
1.49€ - Kauba tarne DPD pickup pakiautomaati
2.49€ - Kulleriga toimetus soovitud aadressile

Oma tellimuse olekut saate jälgida, kui logite sisse oma kontole ja valite „Tellimuste ajalugu“.

Retseptiravimid püsivad ostukorvis kuni 60 minutit. Kui retseptiravimid ostukorvist kaovad, siis tuleb uuesti ühendust võtta veebiapteegi apteekriga.

Soovitame kõigepealt lisada ostukorvi teised tooted, käsimüügiravimid ja alles viimasena retseptiravimid.

Digiretsepte saab kontrollida lehekülgedelt www.digilugu.ee. ja  www.eesti.ee.

Jah on võimalik veebiapteegist tellida ilu- ja tervisetooteid ka Soome DPD pakiautomaati. Rohkem infot leiate siit.

Tarne kiirus sõltub teie valitud tarneviisist.

Tellimuse kättesaamine BENU apteegist

Tellimus toimetatakse teie valitud apteeki 1-3 tööpäeva jooksul, kui tellimus on kinnitatud enne kella 14:00, või 2-3 tööpäevaks, kui tellimus kinnitatakse tööpäeval pärast kella 14:00 või muul tööpäeval.

Kohale toimetamine Smartposti pakiautomaatidesse

Kaup toimetatakse teie valitud pakiautomaati 1-3 tööpäeva jooksul, kui tellimus on kinnitatud enne kella 14:00, või 2-3 tööpäevaks, kui tellimus kinnitatakse tööpäeval pärast kella 14:00.

Kohale toimetamine DPD pakiautomaatidesse

Kaup toimetatakse teie valitud pakiautomaati 1-3 tööpäeva jooksul, kui tellimus on kinnitatud enne kella 14:00, või 2-3 tööpäevaks, kui tellimus kinnitatakse tööpäeval pärast kella 14:00.

Kui Teie tellimus sisaldab ravimeid, siis neid DPD pakiautomaati ei toimetata. Ravimeid saab tellida Itella pakiautomaatidesse või DPD kulleriga Teie poolt valitud aadressile.

Tellimuse transport soovitud aadressile

Tellimus toimetatakse teie määratud aadressile 1-3 tööpäeva jooksul. Täpse kättetoimetamise aja lepib kuller ostjaga kokku telefoni teel.

Tellimuse toome kohale tööpäevadel kell 9.00 - 18.00.

BENU kliendikaardiga apteegist ostes teenid kuni 7% boonusraha järgmisteks ostudeks. Kliendid vanuses 60+ saavad valida, kas soovivad teenida boonusraha järgmisteks ostudeks või valida samas väärtuses kohene allahindlus. Veebiapteegis ostu sooritades saavad kõik kliendid teenida boonusraha järgmisteks ostudeks.

BENU boonusraha saab teenida tavahinnaga mitteravimite ostul. BENU boonusraha ei kogune kampaaniatoodete, käsimüügi- ning retseptiravimite ostult. Allahindlusi ja BENU boonusraha ei saa selliste kaupade ja teenuste ostu eest, mida ostu tegemise hetkel müüakse muu allahindlusega. Soodustusi ja boonusraha kogumist arvestatakse üksnes siis, kui ostu eest tasutakse apteegis (soodustus ei kehti ülekandega maksete puhul).

BENU boonusrahaga saab apteegis tasuda kõigi kaupade eest. 

Kalendriaasta jooksul kaardile kogutud BENU boonusraha saab kasutada kuni järgmise kalendriaasta 31. märtsini (k.a.). Pärast seda kuupäeva möödunud kalendriaastal kogutud boonusraha kustub.

BENU Pluss liikmeks on võimalik registreerida kõikides BENU apteekides üle Eesti ja veebiapteegis benu.ee. Peale registreerimist saab end kliendina tuvastada oma ID-kaardi või BENU Pluss appi mobiilirakenduse abil.

Tagastada saab ainult apteegikosmeetikat ja teisi kaupasid, mis ei ole ravimid. Tagastamisele ei kuulu kaup, mis on avatud pakendiga või rikutud. Samuti ei saa tagastada käsimüügi- ja retseptiravimeid.

Soovitud toote tagastamiseks on vaja esmalt täita tagastusankeet. Tagastusankeedi leiab sisse loginud kasutaja oma profiili alt – Ostude ajalugu ja sealt valides tagastatava toote.

Avalduse tagastuse vormistamiseks võite saata ka aadressile veebiapteek@benu.ee. Kiri peab sisaldama tellimuse numbrit, tagastuse põhjust ja pangakonto numbrit.

BENU Veebiapteek tagastab ostjale raha tagastatud kauba eest hiljemalt 14 (neljateistkümne) päeva jooksul alates kauba tagastamise päevast, kandes raha tagastamise dokumentides nimetatud ostja kontole.

Jah, kui te soovite ravimite alast nõustamist, siis selleks helistage +372 611 90 70 ning tehke valik 2.

Veebiapteegi apteekrid nõustavad patsiente retseptiravimite ostmisel veebiapteegis E-P 9.00-17.00.

Alates 10. maist toimub nõustamine E-R 9.00-21.00 ning L-P 9.00-17.00

E-retsept on Eestis kasutatav digitaalne retsept, mille arst väljastab elektrooniliselt. BENU veebiapteegis saad pärast turvalist sisselogimist vaadata oma kehtivaid e-retsepte, tellida retseptiravimeid ning vajadusel leida infot retsepti uuendamise ja teisele inimesele retseptiravimi ostmise kohta.

Kui sul on Eestis kehtiv e-retsept, saad retseptiravimeid mugavalt tellida BENU Veebiapteegist. Logi sisse Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaardiga ning süsteem kuvab automaatselt Sinu kehtivad digiretseptid. Alusta vestlusaknas suhtlust veebiapteekriga, paludes kuvada oma retseptid. Vali vestlusaknas soovitud retsept ning apteeker kuvab teie retseptile vastava ravimite valiku. Vali soovitud ravim, lisa see ostukorvi ning lõpeta ost.

Pärast BENU veebiapteeki sisselogimist ja vestlusaknas ”Minu retseptid” valimist kuvatakse Sulle kõik kehtivad e-retseptid, mida on võimalik kasutada. Kui retsepti ei kuvata, võib see olla aegunud, juba täielikult välja ostetud või vajada uuendamist. Vajadusel saad pöörduda oma raviarsti poole retsepti pikendamiseks.

Retsepti uuendamiseks tuleb võtta ühendust oma perearsti või raviarstiga. Kui arst on väljastanud uue e-retsepti, ilmub see automaatselt ka BENU Veebiapteeki pärast sisselogimist. Eraldi dokumente või retsepti üles laadida ei ole vaja.

MinuDocis saab uuendada kodust ravimeid, mida kasutate praegu kas kuuridena või pidevalt krooniliste või pikalt kestvate haiguste raviks, ennetamiseks (näiteks, suhkurtõbi ehk diabeet või muud ainevahetushäired, kõrgvererõhutõbi ehk hüpertoonia või muud südame-veresoonkonna haigused, närvisüsteemi, lihasluukonna, kuseteede, hingamisteede, seedekulgla, meeleorganite kroonilised haigused), ka rasestumisvastaseid vahendeid. Vaata täpsemaid juhiseid “Retsepti uuendamine” lehelt.

Jah, BENU veebiapteegist on võimalik osta retseptiravimeid ka teisele inimesele, kui Sul on selleks seadusest tulenev õigus ja vajalikud andmed. Tellimuse vormistamisel tuleb järgida retseptiravimite ostmise tingimusi ning isikusamasuse kontrollimise nõudeid.

BENU veebiapteegist saab tellida Eestis väljastatud kehtiva e-retsepti alusel väljastatavaid retseptiravimeid. Üldjuhul saab veebiapteegist välja osta kõik kehtiva e-retseptiga väljastatavad retseptiravimid, välja arvatud narkootilised ja psühhotroopsed ravimid ning anaboolsed steroidid. Konkreetse ravimi kättesaadavus sõltub kehtivast retseptist ja ravimi olemasolust.

BENU veebiapteegis saad vaadata oma kehtivaid e-retsepte, tellida retseptiravimeid ning kasutada mugavat digitaalset ostuprotsessi. Kui retsept vajab uuendamist või sul tekib küsimusi retseptiravimi ostmise kohta, leiad juhised retseptikeskkonnast või saad nõu BENU apteekrilt.

Kui pärast sisselogimist Sinu e-retsepti ei kuvata, kontrolli esmalt, kas retsept on veel kehtiv. Retsept võib olla aegunud, juba täielikult kasutatud või ei ole arst seda veel väljastanud. Kui vajad abi, võta ühendust oma raviarstiga või küsi nõu BENU apteekrilt.

Valik sõltub lapse vanusest, toitainete vajadusest, närimisoskusest ja kasutusmugavusest. Väiksematele lastele sobivad tavaliselt tilgad või siirupid, vanematele ka närimistabletid ja kapslid.

Imikutele ja väikelastele soovitatakse eelkõige tilku, lahuseid ja siirupeid, sest neid on lihtne annustada ja manustada.

Kummikommid võivad olla mugavad ja lapsele meelepärased, kuid enne ostmist tasub kontrollida nende suhkrusisaldust ja koostist.

Levinud vead on mitme sarnase toimeainega preparaadi samaaegne kasutamine, annuste mõõtmine silma järgi ning vitamiinikummikommide käsitlemine maiustusena.

Jah, paljud kummikommid ja pulgakommid sisaldavad suhkrut või magusaineid, mis võivad suurendada hammaste kahjustumise riski.

Õige annustamine aitab vältida vitamiinide ja mineraalainete liigset tarbimist ning tagab lapsele turvalise kasutamise.

Väikelaste immuunsüsteem ei ole veel täielikult välja arenenud, mistõttu nakatuvad nad viirustesse sagedamini. Nohu võivad põhjustada ka allergiad.

Viirusliku nohu korral on ninaeritis sageli paksem ja kollakas või rohekas, allergilise nohu puhul enamasti läbipaistev ning vesine. Allergilise nohuga võivad kaasneda ka sügelus ja pisaravool.

Jah, soolalahusega nina loputamine aitab eemaldada lima, viiruseid ja allergeene ning sobib nii viirusliku kui ka allergilise nohu korral.

Ksülometasoliini sisaldavaid ninaspreisid ei tohiks kasutada kauem kui 3–5 päeva, sest pikemaajalisel kasutamisel võib tekkida krooniline nohu.

Arsti poole tuleks pöörduda siis, kui nohu kestab üle 10 päeva, lapsel on raske hingata või nohu kordub väga sageli.

Mõnel lapsel võivad piimatooted suurendada lima teket, mistõttu võib haiguse ajal olla kasulik nende tarbimist vähendada.

Abiks võivad olla nina nuuskamine, soolalahusega niisutamine ning eeterlikke õlisid sisaldavad plaastrid või aurustid lapse voodi läheduses.

Jah, liiga pikaajaline nohuspreide kasutamine võib põhjustada ravimite liigtarbimisest tekkinud kroonilist nohu.

Inhalaatorit tuleb puhastada pärast iga kasutuskorda vastavalt tootja juhistele. Puhastamiseks kasutatakse tavaliselt destilleeritud vett või muud tootja soovitatud puhastusvahendit.

Jah, igapäevases kõnepruugis kasutatakse mõisteid kõhuviirus ja kõhugripp sageli samatähenduslikult. Tegelikult ei ole kõhugripp seotud hooajalise gripiviirusega, vaid tegemist on seedetrakti nakkusega, mida põhjustavad erinevad viirused, näiteks noroviirus või rotaviirus. Kõhuviiruse tüüpilised sümptomid on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu ning mõnikord ka palavik ja üldine nõrkus.

Enamasti möödub kõhuviirus 1–3 päeva jooksul, kuid mõnel juhul võivad sümptomid püsida kuni nädal aega. Kõige intensiivsemad sümptomid, nagu oksendamine ja sage kõhulahtisus, esinevad tavaliselt haiguse esimestel päevadel. Taastumise kiirus sõltub nii viiruse tüübist kui ka inimese üldisest tervislikust seisundist.

Kõhuviiruse ravi keskendub peamiselt vedelikupuuduse vältimisele ja organismi toetamisele haiguse ajal. Oluline on juua piisavalt vett, mineraalainetega rikastatud lahuseid või apteegis saadaolevaid rehüdratsioonilahuseid. Sööma peaks kergesti seeditavat toitu ning vältima rasvaseid ja raskesti seeditavaid eineid. Kuna tegemist on viirushaigusega, ei aita antibiootikumid kõhuviiruse vastu.

Noroviirus on üks sagedasemaid ägeda kõhuviiruse põhjustajaid. See levib väga kergesti inimeselt inimesele, saastunud pindade kaudu ning mõnikord ka toidu või vee vahendusel. Viiruse levikuks piisab väga väikesest kogusest nakkusosakestest, mistõttu võib üks haigestunud inimene nakatada kiiresti suure hulga inimesi. Seetõttu on kätepesu ja pindade regulaarne puhastamine eriti olulised.

Pärast kõhuviirust on soovitatav jääda koju vähemalt 24–48 tunniks pärast sümptomite täielikku kadumist. See aitab vähendada nakkuse levikut teistele inimestele. Eriti oluline on ettevaatus lasteasutustes, koolides, tervishoiuasutustes ja toitlustussektoris, kus viirused võivad kiiresti levida.

Parim viis kõhuviiruse ennetamiseks on hoolikas kätepesu seebi ja veega, eriti pärast tualeti kasutamist ning enne söömist või toidu valmistamist. Samuti tasub vältida lähikontakti haigete inimestega ja puhastada regulaarselt sagedasti puudutatavaid pindu. Noroviiruse puhangute ajal on oluline järgida hügieeninõudeid eriti tähelepanelikult.

Arsti poole tuleks pöörduda siis, kui tekivad vedelikupuuduse tunnused, näiteks väga kuiv suu, pearinglus, vähene urineerimine või tugev nõrkus. Samuti vajavad kiiremat meditsiinilist hindamist väikelapsed, eakad, rasedad ja krooniliste haigustega inimesed. Kui kõrge palavik, tugev kõhuvalu või sümptomid püsivad mitmeid päevi, tasub samuti arstiga nõu pidada.

Normaalne vererõhk on enamiku täiskasvanute puhul ligikaudu alla 120/80 mmHg. Esimene number näitab süstoolset vererõhku ehk rõhku südame kokkutõmbe ajal ning teine diastoolset vererõhku ehk rõhku südame lõõgastumise ajal. Siiski võivad vererõhunäidud erineda sõltuvalt vanusest, tervislikust seisundist ja individuaalsetest eripäradest. Kui vererõhk on püsivalt kõrgem või madalam kui soovituslikud väärtused, tasub pidada nõu arsti või apteekriga.

Kuigi üldised vererõhu normid on täiskasvanutel sarnased, võivad need vanusega mõnevõrra muutuda. Oluline on jälgida mitte ainult ühte mõõtmistulemust, vaid vererõhu väärtusi pikema aja jooksul. Eakatel võib vererõhk olla loomulikult veidi kõrgem, kuid see ei tähenda, et kõrgenenud vererõhku peaks ignoreerima. Regulaarne mõõtmine aitab hinnata, kas vererõhk püsib tervislikus vahemikus või vajab tähelepanu.

Usaldusväärse tulemuse saamiseks tuleks vererõhk mõõta rahulikus olekus. Enne mõõtmist on soovitatav vähemalt viis minutit istuda, vältida kohvi, suitsetamist ja füüsilist koormust. Mõõtmise ajal peaks käsi toetuma südame kõrgusele ning rääkida ei tohiks. Kõige täpsema ülevaate saab siis, kui mõõta vererõhku mitmel päeval samal kellaajal ja tulemused üles märkida.

Vererõhk ei ole kogu päeva jooksul ühesugune. Seda mõjutavad näiteks stress, kehaline aktiivsus, une kvaliteet, kofeiin, ravimid ja isegi emotsionaalsed olukorrad. Seetõttu ei pruugi üks kõrgem või madalam näit veel probleemile viidata. Vererõhu hindamisel vaadeldakse tavaliselt korduvaid mõõtmisi ning nende keskmisi tulemusi.

Kõrgenenud vererõhk ei põhjusta sageli pikka aega märgatavaid sümptomeid, mistõttu nimetatakse seda vahel ka „vaikseks terviseriskiks“. Mõnel inimesel võivad siiski esineda peavalud, pearinglus, südamekloppimine või nägemishäired. Kuna sümptomid ei ole alati usaldusväärsed, on regulaarne vererõhu mõõtmine parim viis oma tervisenäitajaid jälgida.

Madal vererõhk ei pruugi alati terviseriski tähendada, eriti kui inimene tunneb end hästi. Kui aga madala vererõhuga kaasnevad pearinglus, nõrkus, minestamine või keskendumisraskused, võib see mõjutada igapäevast toimetulekut. Sellisel juhul tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole, et selgitada välja võimalik põhjus ja sobivad lahendused

Normaalne vererõhk sõltub suuresti igapäevastest eluviisidest. Tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine, piisav uni, suitsetamisest loobumine ja stressi vähendamine võivad aidata vererõhku kontrolli all hoida. Samuti on kasulik jälgida soolatarbimist ja käia regulaarselt tervisekontrollis, eriti juhul, kui perekonnas esineb kõrgvererõhktõbe või südame-veresoonkonna haigusi.

Inhalaator on meditsiiniseade, mis muudab ravimi või lahuse peeneks aerosooliks ja aitab selle hingamisteedesse viia.

Inhalaatorit kasutatakse sageli astma, KOK-i, hingamisteede ärrituse ning mõnede teiste hingamisteede haiguste korral vastavalt arsti juhistele.

Jah. Mitmed inhalaatorid sobivad ka lastele, kuid sobiva seadme ja kasutusviisi valikul tuleks lähtuda tervishoiutöötaja soovitustest.

See sõltub seadmest. Mõne inhalaatoriga kasutatakse füsioloogilist lahust, teisega arsti määratud inhaleeritavaid ravimeid. Järgida tuleb tootja juhiseid.

Õige kasutamine aitab tagada, et vajalik kogus ravimit jõuab hingamisteedesse. Vale tehnika võib vähendada ravi efektiivsust.

Kaltsium aitab säilitada luid ja hambaid ning osaleb lihaste, närvisüsteemi ja vere hüübimise normaalses talitluses.

Piimatooted, kala, rohelised köögiviljad, mandlid ja rikastatud toidud sisaldavad kaltsiumi.

Jah, D-vitamiin aitab kaasa kaltsiumi normaalsele imendumisele.

Paljud preparaadid sisaldavad lisaks kaltsiumile ka D-vitamiini või magneesiumi. Sobiva toote valikul tasub lähtuda kasutusjuhendist ja vajadusel küsida nõu apteekrilt.

Biotiin aitab hoida juukseid normaalsena ning seetõttu on see üks sagedamini kasutatavaid vitamiine juuste tervise toetamisel. Euroopa Liidus heaks kiidetud terviseväidete kohaselt aitab biotiin kaasa normaalsete juuste säilitamisele. See tähendab, et vitamiin toetab organismi tavapäraseid protsesse, mis on seotud juuste normaalse seisundiga.

Oluline on mõista, et juuste seisund sõltub paljudest teguritest. Lisaks biotiinile mõjutavad juukseid valgud, tsink, raud, D-vitamiin, üldine toitumine, hormonaalne tasakaal ning geneetilised tegurid. Kui juuste väljalangemise põhjuseks on näiteks rauapuudus või mõni terviseprobleem, ei pruugi biotiini lisamine üksi soovitud tulemust anda.

Mitmed iluvitamiinid sisaldavad lisaks biotiinile ka tsinki, kollageeni või teisi vitamiine. Selliseid kombinatsioone kasutatakse sageli juuste, naha ja küünte toetamiseks. Organismi vajadused on aga individuaalsed ning parima lahenduse leidmiseks tasub vajadusel konsulteerida apteekriga.

Biotiini puudus on harv, kuid selle tekkimisel võivad ilmneda erinevad sümptomid. Kõige sagedamini seostatakse puudust juuste hõrenemise, naha kuivuse ja küünte haprusega. Mõnel juhul võivad esineda ka väsimus, meeleolumuutused või närvisüsteemiga seotud sümptomid.

Puuduse risk võib suureneda olukordades, kus toitumine on väga piiratud või kui esinevad teatud haigused, mis mõjutavad toitainete imendumist. Samuti võivad pikaajaline antibiootikumide kasutamine või muud ravimid mõjutada organismi biotiini taset.

Kui kahtlustad puudust, ei tasu teha järeldusi ainult sümptomite põhjal. Sarnaseid kaebusi võivad põhjustada ka mitmed teised vitamiinide või mineraalainete puudused. Õige põhjuse väljaselgitamiseks tasub pidada nõu tervishoiutöötajaga.

Biotiini leidub paljudes igapäevastes toiduainetes. Headeks allikateks peetakse mune, pähkleid, seemneid, kala, maksa, piimatooteid, kaunvilju ja täisteratooteid. Mitmekesine menüü aitab tavaliselt biotiini vajaduse katta ilma toidulisandit kasutamata.

Toitainete sisaldus võib sõltuda nii tooraine kvaliteedist kui ka valmistamisviisist. Tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab erinevaid valgu-, köögivilja- ja täisteraallikaid, toetab üldist vitamiinide ja mineraalainete saamist.

Toidulisand võib olla sobiv lahendus juhul, kui toidust saadav kogus jääb väheseks või kui tervishoiutöötaja on selle eraldi soovitanud.

Biotiini kasutatakse sageli igapäevaselt ning seda sisaldavad nii üksikpreparaadid kui ka erinevad kompleksvitamiinid. Kuna tegemist on vees lahustuva vitamiiniga, ei talleta organism seda suurtes kogustes ning regulaarne saamine toidust või vajadusel toidulisandist on oluline.

Toidulisandi kasutamisel tuleks alati järgida tootja soovitatud päevast kogust. Samuti tasub arvesse võtta, et biotiini võib leiduda mitmes samaaegselt kasutatavas preparaadis.

Kui kasutad ravimeid või sul on mõni terviseseisund, tasub enne kasutamist nõu pidada apteekri või arstiga.

Jah, biotiini kasutatakse sageli koos teiste vitamiinide ja mineraalainetega. Näiteks sisaldavad paljud iluvitamiinid lisaks biotiinile ka tsinki, C-vitamiini või kollageeni. Sellised kombinatsioonid on loodud täiendama üksteist toitumisalasest vaatenurgast.

Samas ei tähenda suurema hulga vitamiinide samaaegne tarvitamine automaatselt paremat tulemust. Oluline on lähtuda organismi tegelikest vajadustest ning vältida põhjendamatult suurte koguste kasutamist.

Parima lahenduse valimisel aitab apteeker hinnata, kas sinu praegune toitumine ja kasutatavad preparaadid juba katavad vajalikud toitainete kogused.

Jah. Euroopa Liidus lubatud terviseväidete kohaselt aitab C-vitamiin kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele. See tähendab, et organism vajab piisavas koguses C-vitamiini, et immuunsüsteem saaks täita oma tavapäraseid funktsioone.

Oluline on mõista, et C-vitamiin ei ole ravim ega anna garantiid haigestumise vältimiseks. Immuunsüsteemi normaalset toimimist mõjutavad lisaks vitamiinidele ka uni, füüsiline aktiivsus, stressitase, üldine tervislik seisund ja tasakaalustatud toitumine.

C-vitamiin aitab kaasa ka immuunsüsteemi normaalse talitluse säilimisele intensiivse füüsilise koormuse ajal ja pärast seda. Seda tingimusel, et lisaks soovitatavale päevasele kogusele saadakse täiendavalt vähemalt 200 mg C-vitamiini päevas.

Praktilisest vaatenurgast on kõige parem saada C-vitamiini mitmekesisest toidust. Kui toidust saadav kogus jääb väheseks või toitumine on piiratud, võib sobivaks lahenduseks olla toidulisand. Sobiva preparaadi valimisel aitab nõu anda apteeker.

C-vitamiini leidub paljudes puu- ja köögiviljades. Levinumad allikad on tsitrusviljad nagu apelsinid, mandariinid ja greibid, kuid samuti sisaldavad rohkelt C-vitamiini paprika, brokoli, maasikad, mustsõstrad ja kiivid.

Erilist tähelepanu väärib acerola kirss, mida peetakse üheks looduslikult C-vitamiinirikkamaks viljaks. Selle tõttu kasutatakse acerola ekstrakti sageli ka erinevates toidulisandites.

Kuna C-vitamiin on kuumuse suhtes tundlik, võib osa sellest kaduda toidu kuumtöötlemisel. Seetõttu aitab värskete puu- ja köögiviljade regulaarne tarbimine tagada parema C-vitamiini saamise.

Mitmekülgse toitumise korral on võimalik tavaliselt vajalik kogus C-vitamiini kätte saada igapäevasest menüüst. Kui aga toitumine on piiratud või köögivilju ja puuvilju süüakse vähe, võib tekkida vajadus kasutada täiendavaid allikaid.

C-vitamiin aitab kaasa kollageeni normaalsele moodustumisele. Kollageen on organismis kõige levinum valk ning seda leidub nahas, luudes, kõõlustes, kõhredes, veresoontes ja mitmetes teistes kudedes.

Heakskiidetud terviseväidete kohaselt aitab C-vitamiin kaasa kollageeni normaalsele moodustumisele veresoonte, luude, kõhre, igemete, naha ja hammaste normaalseks talitluseks. Seetõttu sisaldavad paljud naha või ilu toetamiseks mõeldud preparaadid lisaks kollageenile ka C-vitamiini.

See ei tähenda, et C-vitamiini tarbimine muudaks automaatselt naha välimust või peataks vananemisprotsessi. Küll aga on tegemist vitamiiniga, mida organism vajab kollageeniga seotud normaalsete protsesside toimimiseks.

Tasakaalustatud toitumine, piisav vedeliku tarbimine ja tervislik eluviis moodustavad koos olulise terviku, mille osaks on ka piisav C-vitamiini saamine.

Liposoomne C-vitamiin on C-vitamiini vorm, mille puhul vitamiin on ümbritsetud lipiididest ehk rasvainetest koosneva membraaniga. Mõnede tootjate sõnul aitab selline tehnoloogia parandada stabiilsust ja biosaadavust võrreldes tavapärase C-vitamiiniga.

Tavapärane C-vitamiin on saadaval tablettide, kapslite, pulbrite ja kihisevate tablettidena. Liposoomne C-vitamiin on enamasti kapslite või vedelate preparaatide kujul.

Toidulisandi valikul tuleks lähtuda eelkõige oma eelistustest, kasutusmugavusest ja tervishoiutöötaja soovitustest. Kõikides toodetes tuleb järgida tootja soovitatud päevast annust.

Oluline on meeles pidada, et sõltumata vormist ei asenda toidulisand mitmekesist ja tasakaalustatud toitumist.

Jah. C-vitamiin on vitamiin, mida organism vajab regulaarselt, sest seda ei talletata suurtes kogustes. Igapäevane saamine toidust on seetõttu oluline osa tasakaalustatud toitumisest.

Paljud inimesed saavad piisava koguse kätte tavapärasest menüüst. Kui toitumine on ühekülgne või puu- ja köögivilju tarbitakse vähe, võib kaaluda C-vitamiini sisaldava toidulisandi kasutamist.

Toidulisandi puhul tuleb järgida tootja juhiseid ning mitte ületada soovitatud päevast annust. Erinevad preparaadid võivad sisaldada väga erinevaid koguseid C-vitamiini ning seda tasub arvestada juhul, kui kasutatakse mitut toodet samaaegselt.

Sobiva annuse ja preparaadi valikul aitab nõu anda apteeker või tervishoiutöötaja.

Jah, tsink aitab kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele. See tähendab, et organism vajab piisavalt tsinki, et immuunsüsteem saaks täita oma loomulikke funktsioone.

Siiski ei tohiks tsinki käsitleda ravimina ega vahendina, mis aitaks vältida või ravida konkreetseid haigusi. Immuunsüsteemi toimimist mõjutavad lisaks mineraalainetele paljud muud tegurid, sealhulgas uni, liikumine, stressitase, vanus ja üldine toitumine.

Tsinki kasutatakse sageli koos C-vitamiiniga, sest mõlemal on heakskiidetud terviseväited, mis on seotud immuunsüsteemi normaalse talitlusega. Selliseid kombinatsioone võib leida mitmest toidulisandist.

Parima tulemuse saavutamiseks tasub keskenduda terviklikule eluviisile. Mitmekesine toitumine, piisav puhkus ja regulaarne liikumine loovad tugeva aluse, mille üheks osaks on ka piisav tsingi saamine.

Tsinki leidub nii loomsetes kui ka taimsetes toiduainetes. Kõige tuntumateks allikateks peetakse liha, kala, mereande, mune ja piimatooteid. Samuti sisaldavad tsinki kaunviljad, seemned, pähklid ja täisteratooted.

Tasakaalustatud toitumise korral on võimalik saada vajalik kogus tsinki igapäevasest toidust. Samas võib tsingi omastamine erinevatest allikatest varieeruda. Näiteks mõjutavad mõned taimsetes toitudes leiduvad ühendid mineraalainete omastamist.

Kui inimene järgib piiratud või väga spetsiifilist toitumisviisi või ei tarbi regulaarselt tsingirikkaid toiduaineid, võib olla mõistlik pidada nõu apteekri või tervishoiutöötajaga.

Toidulisand ei asenda tasakaalustatud toitumist, kuid vajaduse korral võib see olla üks viis organismi tsingivajaduse toetamiseks.

Tsink aitab hoida normaalsena nahka, juukseid ja küüsi. Tegemist on ühe Euroopa Liidus ametlikult lubatud terviseväitega, mistõttu kasutatakse tsinki sageli ilu- ja nahahooldusele suunatud toidulisandites.

Oluline on siiski mõista, et naha, juuste ja küünte seisund sõltub paljudest teguritest. Lisaks tsingile mängivad rolli geneetika, vanus, üldine tervislik seisund, hormonaalne tasakaal, uni ja toitumine.

Mitmed iluvitamiinid sisaldavad lisaks tsingile ka biotiini, kollageeni või teisi vitamiine. Sellised tooted on loodud mitmekesise koostise pakkumiseks, kuid nende kasutamisel tuleks alati järgida tootja juhiseid.

Kui juuste või naha seisund muutub ootamatult või oluliselt, tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole, et välja selgitada võimalik põhjus.

Jah. Tsinki kasutatakse sageli koos teiste vitamiinide ja mineraalainetega. Levinud kombinatsioonid sisaldavad näiteks C-vitamiini, D-vitamiini või biotiini.

Samas tasub meeles pidada, et mineraalained võivad teatud juhtudel mõjutada üksteise või ravimite imendumist. Mineraalainetel võib esineda koostoimeid mõningate ravimitega ning nende kasutamisel tuleb arvestada tervishoiutöötaja soovitustega.

Kui kasutad regulaarselt ravimeid või mitut toidulisandit korraga, tasub enne uue preparaadi lisamist nõu pidada apteekriga.

Sobiva kombinatsiooni valik sõltub alati inimese individuaalsetest vajadustest ning toitumisest.

Tsinki saadakse igapäevaselt toidust ning organism vajab seda regulaarselt. Kui kasutatakse tsinki sisaldavat toidulisandit, tuleb järgida tootja soovitatud päevast annust.

Toidulisandite puhul ei ole põhimõte „rohkem on parem“ sobiv lähenemine. Oluline on lähtuda tegelikust vajadusest ja kasutusjuhendist. Mitmes preparaadis võib tsink sisalduda samaaegselt, mistõttu tuleks tähelepanu pöörata kogutarbimisele.

Kui inimene kasutab juba multivitamiini, immuunsust toetavat preparaati või iluvitamiine, tasub kontrollida nende koostist, et vältida tarbetut kattumist.

Vajadusel aitab sobiva päevase kasutuse ja preparaadi valikul apteeker.

Hemorroidid on pärasoole ja päraku piirkonnas paiknevate veresoonte laienemine või suurenemine. Tegemist on väga levinud probleemiga, mis võib esineda igas vanuses inimestel, kuigi sagedamini esineb seda täiskasvanutel ja vanemaealistel.

Hemorroidide tekkimisele aitavad kaasa olukorrad, mis suurendavad survet pärasoole piirkonna veenidele. Selliseks olukorraks võib olla näiteks pikaajaline kõhukinnisus, sage punnitamine roojamisel, pikk istumine tualetis või vähene füüsiline aktiivsus. Samuti võib hemorroidide tekkerisk suureneda raseduse ajal, kuna kasvav emakas avaldab survet vaagnapiirkonna veresoontele.

Oluline roll on ka toitumisel. Kui menüüs on vähe kiudaineid ning tarbitakse liiga vähe vedelikku, võib väljaheide muutuda kõvemaks ja roojamine raskemaks. See omakorda võib soodustada hemorroidide teket või olemasolevate vaevuste süvenemist.

Kuigi hemorroidid võivad olla ebamugavad, ei tähenda nende esinemine automaatselt tõsist haigust. Siiski tasub sümptomite püsimisel või süvenemisel pöörduda tervishoiutöötaja poole.

Hemorroidide sümptomid võivad erinevatel inimestel olla üsna erinevad. Mõnel inimesel põhjustavad hemorroidid vaid kerget ebamugavust, teisel võivad sümptomid olla märgatavamad.

Üks sagedasemaid sümptomeid on sügelus või ärritustunne päraku piirkonnas. Samuti võivad esineda valulikkus, survetunne või turse. Väliste hemorroidide korral võib inimene tunda või märgata päraku ümbruses väikest moodustist või turset.

Sisemiste hemorroidide puhul on sageli esimeseks märgiks veritsus roojamise ajal. Tavaliselt avaldub see väikese hulga eredapunase verena tualettpaberil või väljaheite pinnal. Kuna vereeritust võivad põhjustada ka teised seisundid, on selle sümptomi korral mõistlik pidada nõu arstiga.

Mõnel juhul võib tekkida tunne, et pärasool ei tühjene täielikult. Kui sümptomid muutuvad tugevaks, segavad igapäevaelu või kestavad pikema aja jooksul, tasub kindlasti pöörduda tervishoiutöötaja poole.

Jah, kergemad hemorroididega seotud vaevused võivad mõnel juhul ajapikku taanduda, eriti siis, kui kõrvaldatakse probleemi süvendavad tegurid.

Näiteks võib abi olla sellest, kui suurendada kiudainete hulka menüüs, juua rohkem vett ning liikuda regulaarselt. Sellised muudatused aitavad kaasa normaalsele seedetegevusele ja võivad vähendada vajadust tugeva punnitamise järele roojamisel.

Samuti võivad ajutist leevendust pakkuda apteegis saada olevad hemorroididele mõeldud paiksed vahendid, nagu kreemid, salvid või ravimküünlad. Nende kasutamisel tuleb alati järgida pakendil toodud juhiseid.

Kui sümptomid siiski ei leevene, süvenevad või korduvad sageli, ei tohiks jääda lootma nende iseeneslikule kadumisele. Sellisel juhul on soovitatav pöörduda arsti poole, kes saab hinnata olukorra tõsidust ja vajadusel soovitada täiendavat ravi.

Hemorroidide vaevuste leevendamiseks kasutatakse tavaliselt mitme meetodi kombinatsiooni. Oluline on keskenduda nii sümptomite vähendamisele kui ka nende tekkepõhjuste mõjutamisele.

Esimese sammuna soovitatakse sageli suurendada kiudainete tarbimist. Kiudaineid leidub näiteks täisteratoodetes, köögiviljades, puuviljades ja kaunviljades. Lisaks tuleks juua piisavalt vedelikku, et väljaheide püsiks pehmem.

Paljud inimesed leiavad leevendust ka apteegis saada olevatest kreemidest, salvidest või ravimküünaldest, mis on mõeldud hemorroididega seotud ebamugavustunde vähendamiseks. Sobiva toote valimisel võib abi küsida apteekrilt.

Samuti on soovitatav vältida pikaajalist istumist ning teha päeva jooksul piisavalt liikumispause. Regulaarne füüsiline aktiivsus toetab normaalset seedetegevust ja võib aidata vähendada vaagnapiirkonna veenidele avalduvat survet.

Arsti poole tasub pöörduda alati siis, kui sümptomid on tugevad, püsivad pikema aja jooksul või põhjustavad märkimisväärset ebamugavust.

Eriti oluline on pöörduda spetsialisti poole juhul, kui esineb veritsust pärasoolest. Kuigi vereeritus võib olla seotud hemorroididega, võivad sarnase sümptomi taga olla ka muud terviseprobleemid, mis vajavad täpsustamist.

Arsti konsultatsioon on vajalik ka siis, kui valu muutub tugevaks, tekib märkimisväärne turse või koduste võtetega ei õnnestu sümptomeid leevendada. Mida varem probleemile tähelepanu pöörata, seda lihtsam võib olla sobiva lahenduse leidmine.

Tervishoiutöötaja saab vajadusel teha täiendavaid uuringuid ning soovitada olukorrale vastavat ravi või jälgimisplaani.

Foolhape ja folaat on mõlemad vitamiin B9 vormid, kuid nende päritolu on erinev. Folaat on vitamiini loomulik vorm, mida leidub erinevates toiduainetes, näiteks rohelistes lehtköögiviljades, kaunviljades, pähklites ja täisteratoodetes. Foolhape on seevastu vitamiin B9 sünteetiline vorm, mida kasutatakse toidulisandites ning rikastatud toiduainetes.

Organism kasutab nii folaati kui foolhapet samade bioloogiliste protsesside toetamiseks. Need osalevad rakkude jagunemises, DNA sünteesis ja vereloomes. Kuna foolhape on stabiilsem kui toidus leiduv folaat, kasutatakse seda sageli toidulisandites.

Igapäevases kõnepruugis kasutatakse mõisteid sageli sünonüümidena, kuid teaduslikult on tegemist erinevate vormidega. Seetõttu võib toodete kirjeldustes kohata nii nimetust „foolhape" kui ka „folaat". Tarbija jaoks on oluline teada, et mõlemad on seotud vitamiin B9 saamisega.

Tasakaalustatud toitumine aitab saada organismile vajalikku folaati, kuid mõnel eluetapil võib tervishoiutöötaja soovitada kasutada ka foolhapet sisaldavat toidulisandit. Sobiva lahenduse leidmiseks tasub konsulteerida arsti või apteekriga.

Foolhappe tähtsus tõuseb esile juba enne raseduse algust. Kuna loote varajased arenguprotsessid toimuvad sageli enne, kui naine rasedusest teadlikuks saab, soovitatakse rasedust planeerivatel naistel pöörata tähelepanu piisavale folaatide ja foolhappe saamisele juba planeerimise etapis.

Rasedust planeerides on oluline hinnata oma üldist toitumist ning jälgida, et menüüs oleks piisavalt köögivilju, kaunvilju ja muid folaadirikkaid toite. Vajadusel võib arst või ämmaemand soovitada ka foolhapet sisaldavat toidulisandit.

Iga inimese vajadused on siiski erinevad. Rolli võivad mängida vanus, tervislik seisund, varasemad rasedused, kasutatavad ravimid ja muud individuaalsed tegurid. Seetõttu on kõige mõistlikum arutada foolhappe tarvitamist tervishoiutöötajaga, kes saab anda personaalseid soovitusi.

Lisaks foolhappele tasub rasedust planeerides tähelepanu pöörata ka muudele olulistele toitainetele, näiteks rauale, joodile ja D-vitamiinile, et organism oleks võimalikult hästi ette valmistatud tulevaseks raseduseks.

Üldiselt sisaldub foolhape sageli mitmekomponentsetes vitamiini- ja mineraalainepreparaatides, eriti rasedatele mõeldud toodetes. Selle põhjuseks on asjaolu, et foolhappe vajadus ei ole ainus toitumuslik küsimus, millele teatud eluetappidel tähelepanu pöörata.

Foolhape osaleb organismis mitmetes ainevahetusprotsessides koos teiste vitamiinidega, sealhulgas B-rühma vitamiinidega. Seetõttu leidub seda sageli koos vitamiinide B6 ja B12-ga. Mitmekülgne toitumine ning vajadusel õigesti valitud toidulisandid aitavad toetada organismi normaalset talitlust.

Siiski ei tähenda see, et erinevaid toidulisandeid tuleks tarvitada piiranguteta. Kui kasutad samaaegselt mitut toodet, tasub alati kontrollida nende koostist, et vältida erinevate preparaatide tahtmatut kattumist.

Kui sul on krooniline haigus, kasutad ravimeid või oled rase, on enne uue toidulisandi kasutamist soovitatav pidada nõu arsti või apteekriga, kes aitab hinnata toote sobivust sinu individuaalsetes oludes.

Kuigi foolhapet seostatakse kõige sagedamini raseduse ja raseduse planeerimisega, vajavad vitamiin B9 kogu elu jooksul nii naised kui ka mehed. Tegemist on vitamiiniga, mis osaleb rakkude jagunemises, DNA sünteesis ja vereloomes ning on vajalik organismi normaalseks toimimiseks sõltumata soost.

Igapäevane vajadus foolhappe järele on osa tasakaalustatud toitumisest. Enamik inimesi saab vitamiin B9 vajalikus koguses mitmekesisest menüüst, mis sisaldab köögivilju, täisteratooteid, kaunvilju ning muid toitainerikkaid toiduaineid.

Mehed ei vaja tavaliselt foolhappega seotud täiendavaid meetmeid samas ulatuses nagu rasedust planeerivad või rasedad naised, kuid ka neil peab vitamiin B9 olema toidulaual piisavas koguses olemas.

Kui toitumine on väga piiratud või esineb muid tegureid, mis võivad mõjutada toitainete omastamist, võib arst või muu tervishoiutöötaja soovitada individuaalset lähenemist ning vajadusel ka toidulisandite kasutamist.

Foolhappe vähene saamine võib mõjutada mitmeid organismi protsesse, kuid sümptomid ei ole tavaliselt foolhappe puudusele ainuomased. Seetõttu ei saa nende põhjal iseseisvalt järeldada, et tegemist on just vitamiin B9 puudusega.

Inimesed võivad märgata näiteks väsimust, jõuetust või üldist energiataseme langust. Sarnaseid kaebusi võivad aga põhjustada ka mitmed teised tegurid, sealhulgas rauapuudus, B12-vitamiini puudus, vähene uni või suur stressikoormus.

Kui kaebused püsivad pikemat aega, ei ole soovitatav diagnoosi ise panna või hakata juhuslikult erinevaid toidulisandeid tarvitama. Õige põhjus selgub vajadusel tervishoiutöötaja konsultatsiooni ja uuringute abil.

Kõige parem viis foolhappe piisava saamise toetamiseks on tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine. Kui tekib küsimusi toidulisandite vajaduse kohta, aitab sobiva lahenduse leida arst või apteeker.

Paljud inimesed saavad vitamiin B9 vajaliku koguse mitmekesisest toitumisest. Folaati leidub looduslikult paljudes toiduainetes, eriti tumerohelistes lehtköögiviljades, kaunviljades, täisteratoodetes, seemnetes ja pähklites.

Praktikas sõltub foolhappe piisav saamine aga inimese toitumisharjumustest. Kui köögivilju süüakse vähe või menüü on ühekülgne, võib vitamiin B9 tarbimine jääda soovitustest väiksemaks. Samuti võivad vajadused olla suuremad teatud eluetappidel või terviseseisundite korral.

Kuna folaat on kuumusele suhteliselt tundlik, võib osa sellest toidu valmistamise käigus laguneda. Seetõttu on oluline pöörata tähelepanu nii toidu kvaliteedile kui ka selle valmistamisviisidele.

Kui tekib kahtlus, kas menüü katab kõik vajalikud toitained, on mõistlik pidada nõu tervishoiutöötajaga. Tema saab aidata hinnata, kas piisab toitumise korrigeerimisest või võiks kaaluda ka toidulisandi kasutamist.

B-12 vitamiin aitab kaasa närvisüsteemi normaalsele talitlusele, punaliblede moodustumisele ja energiavahetusele.

Levinumad sümptomid on väsimus, nõrkus, kahvatus, keskendumisraskused, mäluhäired ning käte või jalgade surisemine.

Puuduse risk võib olla suurem veganitel, taimetoitlastel, eakatel ja inimestel, kellel esineb imendumishäireid.

Peamised allikad on liha, maks, kala, munad, piim ja piimatooted.

Jah. Kui B-12 vitamiini ei saada toidust piisavalt või selle imendumine on häiritud, võib arst või apteeker soovitada sobivat toidulisandit.

Kinesioteip on elastne ning võimaldab säilitada suurema liikumisulatuse. Sporditeip on tavaliselt jäigem ja seda kasutatakse liigese fikseerimiseks.

Kinesioteip võib tavaliselt püsida nahal mitu päeva järjest, sõltuvalt teibi kvaliteedist, nahatüübist ja kasutamistingimustest.

Jah, enamik kinesioteipe on vee- ja higistamiskindlad.

Kreatiin on aine, mis aitab organismil toota energiat lühiajalise suure koormuse ajal.

Kõige laialdasemalt kasutatakse kreatiinmonohüdraati.

Kõige sagedamini kasutavad kreatiini aktiivselt treenivad inimesed, kuid selle kasutajaskond on lai.

Kreatiini kasutatakse vastavalt tootja juhistele ning päevane kasutus sõltub konkreetsest tootest.

Biotiin aitab hoida juukseid normaalsena ning seetõttu on see üks sagedamini kasutatavaid vitamiine juuste tervise toetamisel. Euroopa Liidus heaks kiidetud terviseväidete kohaselt aitab biotiin kaasa normaalsete juuste säilitamisele. See tähendab, et vitamiin toetab organismi tavapäraseid protsesse, mis on seotud juuste normaalse seisundiga.

Oluline on mõista, et juuste seisund sõltub paljudest teguritest. Lisaks biotiinile mõjutavad juukseid valgud, tsink, raud, D-vitamiin, üldine toitumine, hormonaalne tasakaal ning geneetilised tegurid. Kui juuste väljalangemise põhjuseks on näiteks rauapuudus või mõni terviseprobleem, ei pruugi biotiini lisamine üksi soovitud tulemust anda.

Mitmed iluvitamiinid sisaldavad lisaks biotiinile ka tsinki, kollageeni või teisi vitamiine. Selliseid kombinatsioone kasutatakse sageli juuste, naha ja küünte toetamiseks. Organismi vajadused on aga individuaalsed ning parima lahenduse leidmiseks tasub vajadusel konsulteerida apteekriga.

Millised on biotiini puuduse tunnused?

Biotiini puudus on harv, kuid selle tekkimisel võivad ilmneda erinevad sümptomid. Kõige sagedamini seostatakse puudust juuste hõrenemise, naha kuivuse ja küünte haprusega. Mõnel juhul võivad esineda ka väsimus, meeleolumuutused või närvisüsteemiga seotud sümptomid.

Puuduse risk võib suureneda olukordades, kus toitumine on väga piiratud või kui esinevad teatud haigused, mis mõjutavad toitainete imendumist. Samuti võivad pikaajaline antibiootikumide kasutamine või muud ravimid mõjutada organismi biotiini taset.

Kui kahtlustad puudust, ei tasu teha järeldusi ainult sümptomite põhjal. Sarnaseid kaebusi võivad põhjustada ka mitmed teised vitamiinide või mineraalainete puudused. Õige põhjuse väljaselgitamiseks tasub pidada nõu tervishoiutöötajaga.

Biotiini leidub paljudes igapäevastes toiduainetes. Headeks allikateks peetakse mune, pähkleid, seemneid, kala, maksa, piimatooteid, kaunvilju ja täisteratooteid. Mitmekesine menüü aitab tavaliselt biotiini vajaduse katta ilma toidulisandit kasutamata.

Toitainete sisaldus võib sõltuda nii tooraine kvaliteedist kui ka valmistamisviisist. Tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab erinevaid valgu-, köögivilja- ja täisteraallikaid, toetab üldist vitamiinide ja mineraalainete saamist.

Toidulisand võib olla sobiv lahendus juhul, kui toidust saadav kogus jääb väheseks või kui tervishoiutöötaja on selle eraldi soovitanud.

Biotiini kasutatakse sageli igapäevaselt ning seda sisaldavad nii üksikpreparaadid kui ka erinevad kompleksvitamiinid. Kuna tegemist on vees lahustuva vitamiiniga, ei talleta organism seda suurtes kogustes ning regulaarne saamine toidust või vajadusel toidulisandist on oluline.

Toidulisandi kasutamisel tuleks alati järgida tootja soovitatud päevast kogust. Samuti tasub arvesse võtta, et biotiini võib leiduda mitmes samaaegselt kasutatavas preparaadis.

Kui kasutad ravimeid või sul on mõni terviseseisund, tasub enne kasutamist nõu pidada apteekri või arstiga.

Jah, biotiini kasutatakse sageli koos teiste vitamiinide ja mineraalainetega. Näiteks sisaldavad paljud iluvitamiinid lisaks biotiinile ka tsinki, C-vitamiini või kollageeni. Sellised kombinatsioonid on loodud täiendama üksteist toitumisalasest vaatenurgast.

Samas ei tähenda suurema hulga vitamiinide samaaegne tarvitamine automaatselt paremat tulemust. Oluline on lähtuda organismi tegelikest vajadustest ning vältida põhjendamatult suurte koguste kasutamist.

Parima lahenduse valimisel aitab apteeker hinnata, kas sinu praegune toitumine ja kasutatavad preparaadid juba katavad vajalikud toitainete kogused.

Esimesteks märkideks võivad olla kurguärritus, vesine nina, aevastamine, köha ja ootamatu väsimus.

Nina puhastamiseks ja niisutamiseks võib kasutada merevett. Kergema nohu ja limaskesta kuivuse puhul sobib isotooniline ning tugevama ninakinnisuse puhul hüpertooniline merevee ninasprei.

Kuiva köha puhul on eesmärk vähendada ärritust, märja köha korral aga soodustada röga väljutamist. Sitkema röga korral kasutatakse näiteks ambroksooli või atsetüültsüsteiini sisaldavaid preparaate.

Pea-, lihas- või kurguvalu ning palaviku korral võib vajadusel kasutada paratsetamooli või ibuprofeeni, kui nende tarvitamiseks ei ole vastunäidustusi. Kombineeritud külmetusravimite puhul tasub kontrollida nende koostist, sest need võivad juba sisaldada paratsetamooli.

Arstiga tasub nõu pidada näiteks väga tugeva ja rögase köha või kõrge palaviku korral, kui köha kestab üle viie nädala, enesetunne nädala möödudes halveneb või nohu kestab üle 14 päeva ning sellega kaasneb pea- või põsesarnavalu või palavik.

Liigesevalu võib olla seotud liigeste kulumise ehk osteoartroosiga, kuid valu võivad põhjustada ka lihaspinge, ülekoormus, varasemad vigastused või põletikulised liigesehaigused.

Täielikust passiivsusest ei pruugi kasu olla, sest vähene liikumine nõrgestab liigest toetavaid lihaseid. Kui liikumine või mõni harjutus põhjustab tugevat valu, tuleks nõu pidada füsioterapeudi või arstiga.

Külm sobib värske vigastuse ja turse korral, soojus aga kroonilise jäiga valu või närvivalu puhul.

Pearinglusel võib olla palju erinevaid põhjuseid. Seda võivad põhjustada näiteks vererõhu muutused, aneemia, ravimid või tasakaaluelundi häired. Peapööritus ehk vertiigo väljendub sageli ümbritseva keskkonna või enda keha pöörlemise tundena ning sellega võivad kaasneda iiveldus ja tasakaaluhäired.

Kui pea hakkab ringi käima, tuleks esmalt vältida kukkumist ja järske liigutusi. Pearingluse põhjused võivad olla väga erinevad, mistõttu korduva või tugeva pearingluse puhul on oluline välja selgitada selle tekkepõhjus. Vajadusel tasub pöörduda perearsti poole, kes saab hinnata terviseseisundit ja vajadust edasiste uuringute järele.

Pearinglus võib tekkida kehaasendi järsu muutmise järel ning ühe võimaliku põhjusena võivad rolli mängida vererõhu muutused. Samas võib asendi muutmisega seotud pearinglus esineda ka healoomulise paroksüsmaalse asendipeapöörituse korral, mis on seotud sisekõrva tasakaaluelundiga.

Aneemia võib olla üks pearingluse põhjustest. Aneemia korral ei kanna vere punalibled organismis piisavalt hapnikku ning lisaks pearinglusele võivad esineda näiteks üldine nõrkus, jõuetus, väsimus ja kahvatus. Pearingluse tegeliku põhjuse väljaselgitamiseks ei tasu siiski ainult sümptomite põhjal rauapuudust oletada.

Healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo ehk BPPV on üks sagedasemaid tasakaaluelundist lähtuva peapöörituse põhjuseid. Selle korral on sisekõrva tasakaaluorganis paiknevad väikesed kristallid ehk otoliidid liikunud poolringkanalitesse ning pearinglus tekib hoogudena eelkõige pea või keha asendi muutmisel. Ravi sõltub probleemi täpsest asukohast.

Pearingluse põhjuseid on palju ning korduva või häiriva pearingluse põhjuse väljaselgitamiseks tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole. Diagnoosimisel hinnatakse muu hulgas kaebuste iseloomu, tasakaalu ja kõnnakut ning vajaduse korral vererõhku, südame tööd, kuulmist või tasakaaluelundi funktsiooni.

Madalaks vererõhuks ehk hüpotensiooniks peetakse üldjuhul vererõhunäitu alla 90/60 mmHg. Madal näit ei tähenda siiski alati terviseprobleemi: mõnel inimesel võib vererõhk olla loomupäraselt madalam ilma vaevusteta. Tähelepanu tasub pöörata eelkõige sellele, kas madala vererõhuga kaasnevad sümptomid.

Tüüpilised kaebused võivad olla pearinglus või uimasus, iiveldus, nägemise hägustumine, nõrkustunne, segasus ja minestamine. Kui selliseid sümptomeid esineb korduvalt, on mõistlik lasta vererõhku kontrollida ning pidada nõu arsti või apteekriga.

Madala vererõhu tunnusteks võivad olla pearinglus, nõrkustunne, iiveldus, hägune nägemine, segasus ja minestamine. Kõigil madala vererõhuga inimestel sümptomeid siiski ei teki.

Kui pearinglus tekib eelkõige püsti tõustes või kehaasendi järsul muutmisel, võib tegemist olla posturaalse ehk ortostaatilise hüpotensiooniga. Selle korral langeb vererõhk püsti tõusmisel ning inimene võib tunda pearinglust, nõrkust või isegi minestada.

Madala vererõhu põhjuseid on erinevaid ning mõnel inimesel võib madalam vererõhk olla tema tavapärane seisund. Vererõhku võivad mõjutada näiteks vedelikupuudus, teatud haigused ja ravimid.

Kui madal vererõhk või sellega seotud sümptomid on tekkinud hiljuti või korduvad, tasub põhjust arsti või apteekriga arutada. Ravimite annuseid ei tohiks madala vererõhu tõttu omal käel muuta.

Madala vererõhu sümptomite leevendamisel võib aidata piisav vedeliku tarbimine, aeglane püsti tõusmine ning järskude kehaasendi muutuste vältimine. Samuti soovitab NHS süüa väiksemaid eineid sagedamini ning vältida liigset alkoholi tarvitamist.

Kui püsti tõustes tekib pearinglus, tasub võtta aega: tõusta rahulikult ning pearingluse tekkimisel uuesti istuda, enne kui liikumist jätkata.

Kui sümptomid on sagedased või tugevad, tuleks pöörduda tervishoiutöötaja poole, sest abi sõltub madala vererõhu põhjusest.

Madal vererõhk ei ole tingimata ohtlik, eriti juhul, kui inimene tunneb end hästi ja sümptomeid ei esine. Probleemsemaks muutub olukord siis, kui vererõhu langusega kaasneb korduv pearinglus, nõrkus, segasus või minestamine.

Näiteks ortostaatilise hüpotensiooniga kaasnev pearinglus ja minestamine võivad suurendada kukkumise riski. Seetõttu tasub korduvate sümptomite korral nende põhjust meditsiiniliselt hinnata, mitte lähtuda ainult vererõhu numbrilisest näidust.

Püsti tõustes tekkiv pearinglus võib olla seotud posturaalse ehk ortostaatilise hüpotensiooniga. See tähendab vererõhu langust, mis tekib üleminekul lamavast või istuvast asendist püsti. Lisaks pearinglusele võivad tekkida nägemise hägustumine, nõrkus, iiveldus või minestamine.

Sümptomite vähendamiseks tasub asendit muuta rahulikult, näiteks liikuda voodist tõustes esmalt lamavast asendist istuma ja alles seejärel püsti. Ka piisav vedeliku tarbimine võib aidata.

Arstiga tasub nõu pidada siis, kui madala vererõhuga seotud sümptomid, näiteks pearinglus või minestamine, korduvad. Arst saab vajadusel hinnata võimalikke põhjuseid ning vaadata üle ka kasutatavad ravimid.

Kõigepealt tasub jälgida lapse üldist enesetunnet ja kõhuvalu iseloomu. Oluline on tähele panna, kus laps valu tunneb, kui tugev see on, millal valu algas ning kas lisaks esineb näiteks palavikku, oksendamist, kõhulahtisust, kõhukinnisust või urineerimisega seotud vaevusi.

Kergema kõhuvalu korral võib lapsele pakkuda piisavalt vedelikku, võimaldada tal puhata ning jälgida, kuidas enesetunne muutub. Samuti võib aidata tualetis käimine, eriti kui kõhuvalu põhjuseks võib olla kõhukinnisus või gaasid. Laste kõhuvalu sagedaste põhjuste hulka kuuluvadki kõhukinnisus, kõhuviirus ja kuseteede infektsioon.

Kui lapse seisund teeb muret või vanem ei ole kindel, kas laps vajab arstiabi, soovitab võtke ühendust perearstikeskusega või helistage perearsti nõuandetelefonile 1220.

Lapse kõhuvalu võib olla tingitud väga erinevatest põhjustest. Levinumate hulka kuuluvad kõhukinnisus, kõhuviirus ehk gastroenteriit, kuseteede infektsioon, gaasid ning teised viirusinfektsioonid. Kõhuvalu võib mõnel lapsel seostuda ka ärevuse või muretsemisega.

Harvem võivad kõhuvalu põhjustada haigusseisundid, mis vajavad kiiremat meditsiinilist hindamist, näiteks pimesoolepõletik ehk apenditsiit. Seetõttu on lisaks valu asukohale ja tugevusele oluline hinnata lapse üldist enesetunnet ning teisi kaasnevaid sümptomeid.

Naba piirkonnas tuntaval kõhuvalul võib olla erinevaid põhjuseid ning üksnes valu asukoha põhjal ei saa selle põhjust kindlaks teha. Laste lihtsam kõhuvalu võib paikneda kõhu keskosas või olla tuntav suuremal alal.

Jälgida tasub, kas valu möödub või süveneb ning kas sellele lisandub oksendamine, palavik, kõhulahtisus, kõhukinnisus või muid sümptomeid. Kui kõhuvalu püsib või lapse enesetunne teeb muret, tuleks küsida nõu tervishoiutöötajalt.

Jah, kõhukinnisus on üks levinud laste kõhuvalu põhjustest. Kõhukinnisusele võib viidata see, kui lapsel on raske roojata või ta käib tavapärasest harvemini tualetis.

Kui lapsel esineb kõhuvalu korduvalt koos roojamisprobleemidega, tasub pöörata tähelepanu tema seedimisele ning vajadusel küsida nõu arsti või apteekri käest.

Jah, lapse kõhuvalu võib mõnikord olla seotud ka muretsemise või ärevusega. Need on laste kõhuvalu võimalike põhjuste hulgas välja toodud koos füüsiliste põhjustega, nagu kõhukinnisus, infektsioonid või gaasid.

Samas ei tasu korduvat kõhuvalu automaatselt stressi arvele kirjutada. Kui valu kordub või sellega kaasnevad muud sümptomid, tuleks lapse tervislikku seisundit hinnata ning vajadusel pöörduda arsti poole, et välistada muud põhjused.

Arsti poole tuleks pöörduda, kui kõhuvalu püsib, kordub või lapse üldine enesetunne teeb muret. Kiiremat hindamist vajavad muu hulgas olukorrad, kus lapsel on kõht turses, väljaheites või uriinis on verd, laps oksendab ega suuda vedelikku sees hoida või kõhuvalu ei möödu.

Erakorralist abi tuleb otsida näiteks juhul, kui laps on raskesti äratatav või segaduses, tal on tugev kõhuvalu või oksendamine on tumeroheline või verine. Eestis saab tervisemure kiireloomulisuse hindamiseks küsida nõu ka perearsti nõuandetelefonilt 1220.

Jah, apenditsiit ehk pimesoolepõletik on üks võimalik, kuigi vähem levinud lapse kõhuvalu põhjus. Seda ei saa aga kindlaks teha ainult valu asukoha järgi ning lapse kõhuvalu põhjust ei tasu kodus ise diagnoosida.

Kui valu on tugev või süveneb, laps on halvas üldseisundis või lisanduvad muud murettekitavad sümptomid, tuleks pöörduda meditsiinilise abi saamiseks.

Kõhuvalu kestus sõltub selle põhjusest. Lihtsam kõhuvalu võib mööduda iseenesest ning paljud lapsed ei vaja selle tõttu uuringuid ega spetsiifilist ravi.

Püsiva valu puhul ei ole aga mõistlik lähtuda ainult päevade arvust. Kui valu ei möödu, muutub tugevamaks või lapse üldseisund halveneb, tuleks pöörduda tervishoiutöötaja poole. Korduva kõhuvalu puhul tasub samuti perearstiga nõu pidada.

Ortoos on ortopeediline abivahend, mis on mõeldud kindla kehapiirkonna toetamiseks või stabiliseerimiseks. Ortoose valmistatakse erinevatele liigestele ja kehaosadele ning nende täpne otstarve sõltub konkreetsest tootest.

Näiteks võib ortoose leida põlve, hüppeliigese, randme, pöidla või küünarliigese jaoks. Ka sama kehapiirkonna tooted võivad olla väga erinevad. Üks ortoos võib olla pehme ja elastne, teine sisaldada reguleeritavaid rihmasid ning kolmas jäigemaid stabiliseerivaid elemente.

Seepärast ei tähenda sõna „ortoos“ ühte kindlat tüüpi toodet. Valikut tehes tuleb kõigepealt selgeks teha, millist piirkonda soovitakse toestada ja milleks tuge vajatakse. Seejärel saab võrrelda konkreetsele piirkonnale mõeldud toodete konstruktsiooni, suurust ja tootja kirjeldatud kasutusotstarvet.

Ortoosi ei tasu valida ainult selle järgi, milline mudel tundub kõige tugevam. Tugevam toestus ei ole automaatselt iga olukorra jaoks parem. Igapäevaseks kasutamiseks mõeldud elastne tugi ja näiteks tervishoiutöötaja soovitatud tugevam stabiliseeriv ortoos täidavad erinevaid eesmärke.

Oluline on ka õige suurus. Paljude ortooside puhul tuleb enne ostmist mõõta näiteks liigese ümbermõõtu või mõnda teist tootja määratud piirkonda ja võrrelda tulemust suurustabeliga.

Kui vajad ortoosi pärast traumat või operatsiooni, kui liigesevalu on tugev või kui sa ei tea probleemi põhjust, tasub enne ortoosi valimist nõu pidada tervishoiutöötajaga.

Ortoosi suurus tuleb valida konkreetse tootja mõõtmisjuhendi ja suurustabeli järgi. Tavaline rõivasuurus ei pruugi ortoosi valimiseks piisata, sest eri toodete suurusvahemikud ja mõõtmiskohad võivad olla erinevad.

Olenevalt ortoosi tüübist võib olla vaja mõõta näiteks põlve, randme, pahkluu või mõne muu kehapiirkonna ümbermõõtu. Mõne toote puhul võib tootja nõuda rohkem kui ühte mõõtu. Seetõttu vaata enne mõõtmist täpselt, millisest kohast tuleb mõõdulint asetada.

Kasuta pehmet mõõdulinti ning ära tõmba seda mõõtmise ajal liiga tugevasti ümber keha. Samas ei tohiks lint olla ka lõtv. Saadud mõõtu tuleb võrrelda just valitud ortoosi suurustabeliga.

Õige suurus on oluline nii toestuse kui ka mugavuse seisukohalt. Liiga suur ortoos võib liikumise ajal paigast nihkuda ega pruugi anda tootja kavandatud toestust. Liiga väike või tugevalt pingutatud ortoos võib omakorda tekitada ebamugavat survet.

Kui mõõt jääb täpselt kahe suuruse piirile, ära otsusta automaatselt ühe või teise kasuks. Kontrolli tootja juhiseid, sest soovitus võib mudeliti erineda.

Pööra tähelepanu ka sellele, kas ortoos on universaalne või valmistatud eraldi paremale ja vasakule kehapoolele. Randme-, pöidla- ja mõne teise ortoosi puhul võib see olla oluline.

Kui õigesti valitud ortoos põhjustab siiski tugevat survet, tuimust, naha värvuse muutust või valu suurenemist, eemalda see ja kontrolli paigaldust ning sobivust.

Ortoos ja tugiside võivad mõlemad pakkuda kehapiirkonnale tuge, kuid nende konstruktsioon ja toestusvõime võivad olla erinevad. Konkreetne erinevus sõltub tootest, sest nii ortooside kui ka tugede seas leidub väga erineva ehitusega variante.

Elastne tugiside või pehme tugi on tavaliselt paindlik. See võib ümbritseda liigest ja pakkuda kerget toestust või kompressiooni. Selline toode võib olla õhuke ja sobituda hästi riiete või jalatsi alla.

Ortoos võib olla konstruktsioonilt keerukam. Selles võivad lisaks elastsele materjalile olla rihmad, külgmised tugielemendid, lahased või muud stabiliseerivad osad. Samas ei tähenda nimetus „ortoos“ automaatselt, et toode on jäik. Olemas on ka üsna pehmeid ortoose.

Seetõttu on konkreetse toote omadused olulisemad kui ainult kategoorianimetus. Ostu eel vaata, millist toestusastet ja kasutusotstarvet tootja kirjeldab ning millised stabiliseerivad elemendid tootel on.

Toote valikut ei tasu teha põhimõttel, et võimalikult jäik või tugev tugi on alati parem. Liikumise piiramine peab vastama tegelikule vajadusele. Kui liigest piiratakse ilma põhjuseta liiga palju, ei pruugi see olla sobiv lahendus.

Kui otsid toodet pärast värsket traumat, operatsiooni või diagnoositud liigeseprobleemi tõttu, järgi arsti, füsioterapeudi või muu tervishoiutöötaja soovitust. Sellises olukorras võib olla oluline täpselt kindel konstruktsioon või toestusaste, mitte lihtsalt mugava tundega tugiside.

Ortoosi sobiv kandmisaeg sõltub konkreetsest tootest, probleemist ja kasutamise eesmärgist, mistõttu ei ole kõikide ortooside jaoks ühte universaalset tundide arvu. Kandmisel tuleb lähtuda toote kasutusjuhendist ning tervishoiutöötaja soovitusest, kui ortoos on määratud vigastuse, operatsiooni või muu terviseprobleemi tõttu.

Mõni kerge tugi võib olla mõeldud kasutamiseks eelkõige teatud tegevuse või füüsilise koormuse ajal. Teist ortoosi võidakse kasutada pikema aja jooksul või kindla raviplaani osana. Need kasutusviisid ei ole omavahel võrdsed.

Ortoosi kandes jälgi regulaarselt naha ja jäseme seisundit. Toode võib nahaga tihedalt kokku puutuda ning rihmad või elastne materjal avaldada survet. Ortoos ei tohiks põhjustada tugevat valu ega ebamugavust.

Kui tekib tuimus, süvenev valu, tugev surve, märgatav turse või naha värvuse muutus, tuleks ortoos eemaldada ning kontrollida selle suurust ja paigaldust. Püsiva või tugeva sümptomi korral pöördu tervishoiutöötaja poole.

Ka ööseks kandmist ei tohiks kõigi ortooside puhul automaatselt eeldada. Mõni toode võib olla ette nähtud öiseks kasutamiseks, teine mitte. Kontrolli selle kohta konkreetse ortoosi juhendit.

Kui ortoosi kandmise eesmärk on taastumine pärast vigastust, on oluline järgida kogu taastumisplaani. Ortoos on üks võimalik abivahend ning kandmisaega ei tasu iseseisvalt pikendada lihtsalt sellepärast, et tugevam või pikemaajaline toestamine tundub turvalisem.

Põlveortoosi valik sõltub sellest, millist toestust on vaja ja milleks toodet kasutatakse. Põlvele mõeldud ortoosid võivad olla elastsed, rihmadega reguleeritavad või jäigemate stabiliseerivate elementidega ning üks mudel ei sobi automaatselt kõikide põlveprobleemide korral.

Kui eesmärk on leida igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tugi, võib valik alata pehmematest põlvetugedest. Tugevama konstruktsiooniga ortoosidel võib olla rohkem reguleerimisvõimalusi ja stabiliseerivaid osi. Konkreetse toote kasutusotstarvet tuleb kontrollida tootekirjeldusest.

Oluline on õige suurus. Põlveortoosi mõõtmiseks võib tootja paluda mõõta põlve ümbermõõtu või reie ja sääre kindlat piirkonda. Mõõtmiskoht võib mudeliti erineda, mistõttu tuleb kasutada konkreetse toote suurustabelit.

Arvesta ka kasutusolukorraga. Kui soovid ortoosi kanda liikumise ajal, loeb lisaks toetusele see, kuidas mudel painutamisel ja kõndimisel paigal püsib. Materjali hingavus ja kinnitussüsteem võivad pikemal kasutamisel mugavust mõjutada.

Ägeda või seletamatu põlvevalu puhul ei peaks ortoosi valik asendama valu põhjuse väljaselgitamist. BENU tervisesisus on liigeseprobleemide puhul rõhutatud, et valu võivad põhjustada erinevad tegurid ning tugevat valu põhjustava liigutuse korral tasub tervishoiutöötajaga nõu pidada. [Uued blogiartiklid | Outlook]

Kui ortoosi vajatakse pärast põlvevigastust või operatsiooni, lähtu konkreetse mudeli valimisel arsti või füsioterapeudi soovitusest.

Hüppeliigese ortoos tuleb valida vajaliku toestuse, kasutusotstarbe ja sobiva suuruse järgi. Valikus võib olla nii elastseid hüppeliigese tugesid kui ka reguleeritavate rihmade või tugevamate stabiliseerivate elementidega ortoose.

Pehmem tugi ja tugevama ehitusega ortoos ei ole alati omavahel asendatavad. Seetõttu kontrolli tootekirjeldusest, milleks tootja konkreetset mudelit soovitab ja kuidas see tuleb paigaldada.

Suuruse valimiseks järgi toote mõõtmisjuhendit. Mõne hüppeliigese toe juures võib suurus põhineda pahkluu ümbermõõdul või jalanumbril, kuid täpne süsteem sõltub tootest. Ära kanna ühe brändi suurust automaatselt üle teise tootja ortoosile.

Hüppeliigese ortoosi puhul on praktiline mõelda ka jalatsitele. Õhuke elastne tugi võib jalanõusse mahtuda teisiti kui jäigem või rihmadega mudel. Ortoos peab paiknema tootja määratud viisil ning jalats ei tohiks koos ortoosiga tekitada liigset survet.

Värske hüppeliigesevigastuse korral on oluline hinnata ka vigastuse tõsidust. Kui jalale ei saa toetuda, valu või turse on tugev, liigese kuju on muutunud või vigastus tekkis olulise trauma tagajärjel, ei tasu piirduda ainult ortoosi ostmisega.

Kui hüppeliigese ortoosi on soovitatud taastusravi osana, järgi nii selle kandmisaja kui ka toestusastme puhul tervishoiutöötaja juhiseid. Sobiva ortoosi ülesanne ei ole tingimata muuta liigest võimalikult liikumatuks, vaid pakkuda just konkreetse vajadusega sobivat toestust.

Kuivade silmade puhul sobivad eelkõige silmapinna niisutamiseks mõeldud silmatilgad ehk kunstpisarad, kuid konkreetne valik sõltub kuivuse tugevusest, kasutussagedusest ja inimese vajadustest. Kõik niisutavad silmatilgad ei ole koostiselt või omadustelt ühesugused.

Silmatilkade koostises võib olla erinevaid niisutavaid komponente. Üks levinud koostisosa on hüaluroonhape, kuid toodetes kasutatakse ka teisi aineid. Lisaks koostisele võib erineda tilkade konsistents. Vedelamaid tilku võib olla mugav kasutada päevasel ajal, samas kui intensiivsemaks niisutamiseks mõeldud preparaadid võivad olla teistsuguse viskoossusega.

Kui silmatilku on vaja kasutada sageli, tasub tähelepanu pöörata ka sellele, kas toode sisaldab säilitusaineid. Säilitusaineteta variante võib eelistada sagedase kasutamise ja tundlike silmade korral.

Omaette küsimus on kontaktläätsede kandmine. Kui kasutad läätsi, kontrolli enne ostu alati, kas konkreetset silmatilka võib kasutada läätsede kandmise ajal. Mõne toote puhul võib olla vajalik läätsed enne tilgutamist eemaldada.

Kuivuse põhjus on samuti oluline. Ajutist ebamugavust võivad põhjustada näiteks pikalt ekraani vaatamine või kuiv õhk, kuid püsival kuivusel võib olla teisigi põhjuseid.

Kui silmade kuivus muutub igapäevaseks, sellega kaasneb valu, tugev punetus, valguskartlikkus, eritis või nägemise muutus, tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole. Sellisel juhul ei ole mõistlik järjest erinevaid käsimüügitooteid proovida ilma probleemi põhjust hindamata.

Peamine erinevus seisneb selles, kas silmatilkade koostisele on lisatud mikroobide kasvu piiravat säilitusainet või kasutatakse steriilsuse säilitamiseks muud pakendilahendust. Tarbija jaoks muutub see oluliseks eelkõige siis, kui silmatilku kasutatakse regulaarselt või silmad on tundlikud.

Mitmeannuselises pudelis olev toode peab pärast avamist säilima kasutuskõlblikuna tootja määratud perioodi jooksul. Mõnes silmatilgas kasutatakse selle saavutamiseks säilitusaineid. Säilitusaineteta tooted võivad seevastu olla näiteks üheannuselistes ampullides või spetsiaalse ehitusega pudelis.

See ei tähenda, et iga säilitusaineid sisaldav toode oleks automaatselt halb. Sobivus sõltub konkreetsest tootest, kasutussagedusest ja kasutaja silmadest. Sagedase kasutamise korral soovitatakse siiski sageli kaaluda säilitusaineteta silmatilku.

Säilitusaineteta ei tähenda ka tingimata, et pudel tuleb kohe pärast esimest kasutuskorda ära visata. Tänapäeval on olemas mitmeannuselisi säilitusaineteta silmatilku, mille pudel on konstrueeritud nii, et lahus püsiks tootja määratud tingimustel steriilsena. Täpne avamisjärgne säilivusaeg on tootespetsiifiline.

Seetõttu kontrolli alati pakendilt kolme asja: kas tilgad sisaldavad säilitusaineid, kui kaua neid pärast avamist kasutada võib ja millistes tingimustes tuleb neid säilitada.

Kui vajad silmatilku väga sageli ning ei oska erinevate koostiste vahel valida, aitab apteeker võrrelda konkreetsete toodete omadusi.

Mõningaid silmatilku võib kasutada kontaktläätsede kandmise ajal, kuid see ei kehti automaatselt kõigi silmatilkade kohta. Sobivus tuleb alati kontrollida konkreetse toote pakendilt või kasutusjuhendist.

Kontaktläätsedega kasutamiseks mõeldud niisutavate silmatilkade tootekirjelduses on see tavaliselt eraldi välja toodud. Mõni toode võib sobida erinevat tüüpi läätsedega, kuid teise silmatilga puhul võib juhend nõuda läätsede eemaldamist enne tilgutamist ja nende tagasi panemist alles teatud aja möödudes.

Seetõttu ei tasu lähtuda reeglist, et „niisutav silmatilk sobib alati läätsedega“. Ka niisutavate toodete koostised erinevad.

Kui kannad kontaktläätsi ja silmad muutuvad päeva jooksul sageli kuivaks, tasub silmatilkade valikul pöörata tähelepanu just läätsedega ühilduvusele. Samuti võib sagedase kasutamise puhul olla oluline säilitusainete olemasolu.

Kontaktläätse kandmisel tekkinud punetus või ebamugavus ei tähenda aga alati lihtsalt silmade kuivust. Kui silm muutub valulikuks, väga punaseks, valgustundlikuks või nägemine halveneb, eemalda läätsed ja küsi kiirelt professionaalset nõu. Selliste sümptomite puhul ei ole õige lahendus lihtsalt sagedamini silmatilku kasutada.

BENU valikus on olnud näiteks säilitusaineteta silmatilku, mis on tootepõhiselt märgitud sobivaks eri tüüpi kontaktläätsedega. Konkreetse ostu puhul tuleb ühilduvus siiski alati otse valitud toote juures üle kontrollida.

Silmatilkade avamisjärgne kasutusaeg sõltub konkreetsest tootest ning seda ei saa ühe universaalse tähtajaga määrata. Õige periood tuleb alati kontrollida pudelilt, välispakendilt või kasutusjuhendist.

Silmatilgad peavad kasutamise ajal säilitama oma kvaliteedi ja mikrobioloogilise puhtuse. Seetõttu on tootja määratud avamisjärgse kasutusaja järgimine eriti oluline. Mõne toote kasutusaeg võib olla suhteliselt lühike, teise spetsiaalse pudelisüsteemiga toote puhul pikem.

Hea praktiline harjumus on märkida pudelile avamise kuupäev. Kui pakend ütleb näiteks, et toodet võib pärast avamist kasutada kindla perioodi jooksul, ei pea hiljem meenutama, millal pudel esimest korda kasutusele võeti.

Ära kasuta silmatilku lihtsalt sellepärast, et pudelis on veel lahust alles. Kui avamisjärgne kasutusaeg on möödunud, tuleks toode välja vahetada ka siis, kui pakendil olev üldine kõlblikkusaeg pole veel saabunud. Need on kaks erinevat näitajat.

Jälgi ka säilitamisjuhiseid. Mõni toode vajab teatud temperatuurivahemikku või muid konkreetseid hoiutingimusi. Kõigile silmatilkadele ei saa rakendada ühesugust säilitamisreeglit.

Samuti väldi tilguti otsa kokkupuudet silma, ripsmete, sõrmede või muude pindadega, kui toote juhend näeb ette kontaktivaba tilgutamise.

Kui pudeli välimus, lahus või pakend on muutunud või sa ei mäleta, millal toote avasid, on ohutum võtta kasutusele uus pakend.

Mõned niisutavad silmatilgad on mõeldud ka regulaarseks kasutamiseks, kuid igapäevase kasutamise sobivus sõltub konkreetsest tootest ja silmade kuivuse põhjusest. Kõiki silmatilku ei tohiks käsitleda ühtemoodi.

Kõige olulisem on eristada niisutavaid silmatilku ravimitest ja teise kasutusotstarbega silmapreparaatidest. Niisutavaid kunstpisaraid võib tootja juhiste kohaselt olla võimalik kasutada regulaarselt, kuid näiteks punetust vähendava või ravimit sisaldava silmatilga kasutamisele võivad kehtida teistsugused piirangud.

Kui vajad niisutavaid silmatilku mitu korda päevas või pikema aja jooksul, tasub vaadata säilitusaineteta tooteid. Samuti on mõistlik hinnata, kas valitud tilkade niisutav intensiivsus vastab sinu vajadusele.

Samas on pidev silmatilkade vajadus ise oluline info. Kui pead silmi päevast päeva väga sageli niisutama, tasub mõelda ka kuivuse võimalikule põhjusele. Kuiv õhk, ekraanitöö ja kontaktläätsed võivad silmade enesetunnet mõjutada, kuid kuivust võivad põhjustada ka muud tegurid.

Igapäevane tilgutamine ei peaks asendama silmaprobleemi hindamist olukorras, kus sümptomid süvenevad või muutuvad.

Kui kuivusega kaasneb valu, püsiv tugev punetus, valguskartlikkus, eritis või nägemise halvenemine, pöördu tervishoiutöötaja poole. Samuti tasub apteekriga nõu pidada juhul, kui sa ei ole kindel, kas olemasolev toode on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks.

Kiiret hindamist vajavad eelkõige tugev silmavalu, äkiline nägemise muutus, silmatrauma ning väljendunud või kiiresti süvenev silmaprobleem. Sellistes olukordades ei tasu proovida probleemi üksnes käsimüügis olevate niisutavate silmatilkadega lahendada.

Silmade kuivus ja kerge väsimustunne võivad olla ajutised, kuid sümptomite iseloom aitab eristada olukordi, kus oleks mõistlik professionaalset abi otsida.

Tähelepanu vajavad näiteks:

• tugev või süvenev silmavalu;
• ootamatu nägemise hägustumine või muu nägemismuutus;
• tugev valguskartlikkus;
• märgatav silmavigastus või võõrkeha;
• keemilise aine sattumine silma;
• tugev või püsiv punetus;
• rohke või ebatavaline eritis;
• sümptomid, mis vaatamata sobivale enesehooldusele ei taandu või süvenevad.

Kontaktläätsede kandja peaks olema silmavalu ja tugeva punetuse puhul eriti tähelepanelik. Sellises olukorras ei tohiks ebamugavust lihtsalt uute silmatilkadega varjata.

Ka püsiv kuivus väärib hindamist, kui see mõjutab igapäevaelu või sunnib silmatilku väga sageli kasutama. Kuiv silm ei ole üks konkreetne seisund ühe kindla põhjusega ning sobiva käsitluse valik sõltub probleemi olemusest.

Apteeker saab aidata hinnata käsimüügitoodete sobivust ja selgitada nende erinevusi. Kui sümptomid viitavad olukorrale, mida ei ole mõistlik iseseisvalt ravida, tuleb pöörduda arsti või muu silmatervise spetsialisti poole.

Nii elektrilise kui ka tavalise hambaharjaga on võimalik hambaid tõhusalt puhastada, kuid uuringutes on elektrilised hambaharjad näidanud keskmiselt paremaid tulemusi hambakatu ja igemepõletiku vähendamisel. See ei tähenda siiski, et elektriline hambahari muudab õige harjamise, sobiva hambapasta ja hambavahede puhastamise ebavajalikuks.

Praktikas mõjutab tulemust väga palju see, kuidas hambaharja kasutatakse. Kui tavalise hambaharjaga pestakse hambaid hoolikalt ja regulaarselt, võib see olla täiesti sobiv valik. Elektrilise hambaharja eelis võib seisneda selles, et harjapea teeb osa puhastavatest liigutustest kasutaja eest ning mudelisse integreeritud funktsioonid võivad aidata kujundada regulaarsemat harjamisharjumust.

Näiteks võib elektrilisel hambaharjal olla taimer, mis aitab jälgida, kui kaua hambaid pestakse. Surveanduriga mudel võib omakorda anda märku liiga tugevast survest. Need funktsioonid ei puhasta hambaid iseseisvalt, kuid võivad kasutamisel abiks olla.

Elektrilist ja tavalist hambaharja võrreldes tasub mõelda ka kuludele. Tavalise hambaharja puhul vahetatakse kogu hari, elektrilise puhul enamasti harjapea. Lisaks tuleb elektrilise mudeli puhul arvestada seadme enda ostuhinna ja vajadusel laadimisega.

Seega ei pea valikut tegema põhimõttel „elektriline on hea, tavaline halb“. Elektriline hambahari võib olla väga mugav igapäevane abivahend, kuid kõige tähtsam on järjepidev ja hoolikas suuhügieen.

Üldise suuhooldussoovituse järgi tuleks hambaharja või elektrilise hambaharja harjapead vahetada ligikaudu iga kolme kuni nelja kuu järel või varem, kui harjased on nähtavalt kulunud. Konkreetse elektrilise hambaharja puhul tasub alati kontrollida ka tootja soovitusi.

Elektrilise hambaharja põhiline käepide on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks, kuid hammastega kokku puutuv harjapea on kuluv osa. Kasutamise käigus võivad harjased vajuda laiali, muutuda ebaühtlaseks või kaotada oma esialgse kuju. Sellisel juhul ei ole põhjust oodata kalendri järgi järgmise planeeritud vahetuseni.

Mõne harjapea harjastel võib olla kulumisindikaator, mis muudab aja jooksul värvi. Selle täpne toimimine sõltub konkreetsest tootest ning hindamisel tasub järgida tootja juhiseid.

Uue elektrilise hambaharja valimisel on vahetusotsikutele mõtlemine oluline ka kulude seisukohast. Hambahari ostetakse ühe korra, aga harjapäid on vaja regulaarselt juurde. Seetõttu tasub enne ostu uurida, millised otsikud seadmega sobivad, kui palju neid pakendis on ja kas neid on lihtne hankida.

Kui mitu pereliiget kasutab sama tüüpi elektrilist hambaharja, peab igal kasutajal olema isiklik harjapea. Harjapäid ei jagata inimeste vahel.

Praktiline rusikareegel on seega lihtne: vaata lisaks ajale ka harjaste seisukorda. Kui hari näeb juba varem selgelt kulunud välja, tuleks otsik välja vahetada.

Peamine erinevus seisneb harjapea kujus ja liikumisviisis. Sonic-hambahari kasutab kiiret külgsuunalist võnkumist ja selle harjapea on sageli piklikum, samas kui võnkuva-pöörleva tehnoloogiaga seadmetel on tavaliselt väiksem ümar harjapea, mis liigub vahelduvalt eri suundades.

Kasutaja jaoks tähendab see, et kaks hambaharjatüüpi võivad käes ja suus tunduda üsna erinevad. Kui oled harjunud tavalise pikliku hambaharjaga, võib sonic-harja kuju olla tuttavam. Väikese ümara peaga elektrilise hambaharja puhul puhastatakse hambaid teistsuguse harjapea ja liikumisega.

Valikut ei tasu siiski teha üksnes tehnoloogia nime järgi. Mõlemas kategoorias on nii lihtsaid kui ka väga paljude funktsioonidega mudeleid. Konkreetne hambahari võib sisaldada näiteks taimerit, surveandurit ja mitut puhastusrežiimi, samas kui teine sama tehnoloogiaga mudel võib olla märksa lihtsam.

Uuem teaduskirjandus võrdleb ka erinevaid elektriliste hambaharjade tehnoloogiaid ning tulemused viitavad sellele, et tehnoloogiate vahel võib hambakatu eemaldamisel olla erinevusi. Ükski tehnoloogia ei tee siiski regulaarset ja korrektset suuhooldust kasutaja eest ära.

Ostuotsuse puhul tasub seepärast tehnoloogia kõrval vaadata ka harjapea mugavust, seadme funktsioone, aku omadusi ning vahetusotsikute kättesaadavust ja hinda.

Kui sul on spetsiifiline suuõõne probleem, breketid, igemehaigus või hambaravijärgne erivajadus, tasub sobiva hambaharja ja harjapea valik hambaarsti või suuhügienistiga läbi arutada.

Jah, ka elektrilise hambaharjaga ei ole vaja rakendada tugevat survet. Hambahari peaks puhastama hambapindu ja igemepiiri õrnalt ning tugevalt peale surumine ei muuda hambapesu automaatselt tõhusamaks.

Just seetõttu võib elektrilise hambaharja valikul olla praktiline surveandur. Selle funktsiooni eesmärk on anda kasutajale märku, kui harjale avaldatakse liiga palju survet. Signaali täpne vorm sõltub seadmest: konkreetse mudeli omadused tuleb alati üle vaadata selle tootekirjeldusest või kasutusjuhendist.

Elektrilise hambaharja mootor teeb harjapea liigutused ise. Kasutaja ülesanne on juhtida harjapea süsteemselt puhastatavate pindadeni ja järgida tootja antud kasutusjuhiseid, mitte proovida tugevama käesurve abil harjamist intensiivsemaks muuta.

Liiga kõva harjamine pole parem ka tavalise hambaharja puhul. Hambaharja valikul võiks seetõttu tähelepanu pöörata harjastele ning mitte eeldada, et jäigem või agressiivsem harjamine annab puhtamad hambad.

Kui märkad, et harjapea harjased deformeeruvad väga kiiresti, tasub enda harjamisvõte üle vaadata. Samuti on põhjust hambaarsti või suuhügienistiga nõu pidada, kui pärast harjamist tekib järjepidevalt valu, tugev igemete ärritus või muud häirivad sümptomid.

Surveandur ei ole seega lihtsalt tehnoloogiline lisavidin. Inimesele, kellel on harjumus hambaharjale tugevalt suruda, võib see olla üks praktilisemaid omadusi elektrilise hambaharja valimisel.

Tundlike hammaste puhul tasub valida elektriline hambahari ja harjapea, mis võimaldavad õrna puhastamist, ning vältida liigset survet. Mõnel elektrilisel hambaharjal on tundlikule suuhooldusele mõeldud režiim, kuid funktsioonide nimetused ja tööpõhimõtted sõltuvad konkreetsest mudelist.

Kasulikuks omaduseks võib osutuda surveandur. Kui tundlikkusega koos on harjumus liiga jõuliselt harjata, aitab selline funktsioon märgata liigset survet. Samuti tasub vaadata harjapea tüüpi ja eelistada lahendust, mis on tootja järgi mõeldud õrnemaks puhastamiseks.

Hambaharja kõrval on tähtis ka hambapasta. Tundlikele hammastele on olemas spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud hambapastad. Igapäevase suuhoolduse eesmärk ei peaks olema tundlikkusest hoolimata võimalikult intensiivne harjamine.

Oluline on aga meeles pidada, et hammaste tundlikkusel võib olla erinevaid põhjuseid. Kui külm, kuum, magus või harjamine põhjustab järjepidevalt valu, ei lahenda elektrilise hambaharja vahetamine tingimata probleemi algpõhjust. Eriti tasub hambaarsti poole pöörduda siis, kui tundlikkus tekib ootamatult, puudutab üht konkreetset hammast, on tugev või süveneb.

Kui tundlikkus tekkis näiteks pärast hambaraviprotseduuri või hammaste valgendamist, järgi esmalt hambaarstilt saadud juhiseid.

Elektrilise hambaharja puhul võiks tundlike hammastega kasutaja seega otsida kombinatsiooni pehmest sobivast harjapeast, õrnast puhastusrežiimist ja surve kontrollimise võimalusest, kui need funktsioonid valitud mudelil olemas on.

Elektrilist hambaharja võib kasutada ka breketite korral, kuid sobiva harjapea ja puhastamisvõtte osas tasub lähtuda ortodondi või suuhügienisti soovitustest ning seadme tootja juhistest. Breketite puhul on suus rohkem kohti, mille ümber võib hambakatt koguneda, mistõttu vajab suuhooldus tavalisest rohkem tähelepanu.

Elektrilise hambaharja ostmisel tasub kontrollida, kas tootja pakub konkreetsele mudelile harjapead või kasutusjuhiseid ortodontiliste aparaatidega inimestele. Kõik vahetuspead ei pruugi olla kõigi käepidemetega ühilduvad, seetõttu tuleb sobivus alati tootesarja järgi üle kontrollida.

Hambaharjast üksi ei pruugi breketite ümbruse puhastamiseks piisata. Hambavahede ning ortodontiliste elementide ümbruse hooldamiseks saab kasutada selleks sobivaid hambavaheharju ja muid suuhooldusvahendeid vastavalt ortodondi soovitusele.

Breketitega inimesele võib elektrilise hambaharja puhul olla mugav taimer, mis aitab hoida harjamise süsteemsena. Surveandur võib omakorda olla kasulik liiga tugeva surve märkamiseks.

Kõige kallim või suurima arvu puhastusrežiimidega hambahari ei ole tingimata breketitega inimese jaoks kõige sobivam. Olulisemad on harjapea ligipääs vajalikele piirkondadele, kasutusmugavus ning võimalus sobitada hambahari terviklikku ortodontilise suuhoolduse rutiini.

Kui ortodont on andnud sulle hambapesuks konkreetse tehnika või soovitanud kindlat tüüpi harjapead, eelista tema individuaalset juhist üldisele kategooriatekstile.

Magamiseks sobivad eelkõige kõrvatropid, mis summutavad häirivaid helisid ning tunduvad kõrvas mugavad ka pikemaajalisel kandmisel. Üht kõigile sobivat materjali, kuju või suurust siiski ei ole, sest inimeste kuulmekäigud ja magamisharjumused on erinevad.

Kõigepealt tasub mõelda, milline müra und häirib. Kui probleemiks on näiteks pidev liiklusmüra või kõrvaltoast kostvad helid, võib oluline olla tugevam mürasummutus. Kui peamine häirija on aeg-ajalt kostev heli, võib piisata teistsuguste omadustega tootest. Tootja esitatud mürasummutuse näitajad aitavad eri tooteid omavahel võrrelda.

Teine oluline tegur on materjal. Vahtmaterjalist, pehmest või vormitavast materjalist tropid tunduvad kõrvas erinevalt. Kui üks tüüp tekitab survet või ebamugavust, ei tähenda see tingimata, et kõrvatropid tervikuna sulle ei sobi. Teise kuju või materjaliga toode võib tunduda märksa mugavam.

Eriti tähtis on mugavus külili magades. Padjale toetudes võib kõrvapiirkonnale tekkida täiendav surve ning liiga väljaulatuv või jäik kõrvatropp võib seetõttu häirida.

Arvesta ka toote kasutusviisiga. Kui soovid kõrvatroppe kasutada igal ööl, vaata, kas konkreetne variant on ühe- või korduvkasutatav ning kuidas tuleb seda hooldada. Regulaarse kasutamise puhul tasub jälgida ka kõrvade seisundit, sest kõrvatroppide pidev kasutamine võib soodustada kõrvavaigu kogunemist.

Kui kõrvatropid põhjustavad valu või muud püsivat ebamugavust, lõpeta nende kasutamine ja vajadusel küsi nõu apteekrilt või tervishoiutöötajalt.

Kõrvatropid võivad vähendada tajutavat norskamise heli, kuid nad ei kõrvalda norskamist ennast ega pruugi heli täielikult blokeerida. Seetõttu tasub neid vaadelda vahendina magamiskeskkonna vaiksemaks muutmiseks, mitte norskamise põhjuse lahendusena.

Sobiva toote valimisel võib lähtuda sellest, kui tugev ja häiriv heli on. Kõrvatroppide pakendil või tootekirjelduses võib olla esitatud mürasummutuse näitaja, mis võimaldab erinevaid variante võrrelda. Samas pole ainult võimalikult suur number tingimata parim valik, sest magamise puhul on väga oluline ka füüsiline mugavus.

Kui magad suure osa ööst külili, võib kõrvas tugevalt tunda anda jäigem või kõrvast rohkem välja ulatuv tropp. Sellisel juhul võiks valikul pöörata tähelepanu pehmemale materjalile ja kujule, mis tekitab padjale toetudes võimalikult vähe survet.

Oluline on arvestada, et tugevamalt müra summutades võivad vähem märgatavaks muutuda ka teised ümbritsevad helid. Mõtle seega läbi, kas sul on öösel vaja kuulda näiteks lapse häält, äratust või mõnda muud olulist märguannet.

Kui norskamine on väga vali, püsiv või sellega kaasnevad magamise ajal hingamispausid, ei ole kõrvatropp norskamisega seotud terviseprobleemi lahendus. Sellisel juhul tasub norskamise põhjust tervishoiutöötajaga arutada.

Kõrvatroppide seisukohalt on aga peamine valida toode, mis pakub piisavat mürasummutust ilma kõrvas valu või tugevat survet põhjustamata.

Kõrvatroppe võib olla võimalik kasutada regulaarselt, kuid igapäevase kasutamise puhul on eriti oluline õige hügieen, sobiv suurus ja kõrvade seisundi jälgimine. Konkreetse toote kasutussageduse puhul tuleb lähtuda selle tootja juhistest.

Kui kõrvatropp on korduvkasutatav, tuleb seda puhastada ja hooldada täpselt toote juhiste järgi. Ühekordseks kasutamiseks mõeldud toodet ei tasu hakata omal algatusel pikaajaliselt korduvalt kasutama. Materjali omadused ja lubatud kasutusviis võivad toodete vahel erineda.

Regulaarse kasutamise puhul tasub tähele panna ka kõrvavaiku. Kõrvavaik on kõrva loomulik osa, kuid kõrvatroppide pidev kasutamine võib mõnel inimesel soodustada selle kogunemist. Kui tekib kõrvade lukusoleku tunne, kuulmine muutub summutatuks või ilmneb muu ebamugavus, ei tasu probleemi lahendada kõrva sügavalt vatitikuga puhastades.

Samuti ei peaks kõrvatropp tekitama valu. Kui ärkad hommikuti valuliku kõrva või tugeva survetundega, võib konkreetse tropi suurus, kuju või materjal sulle mitte sobida. Proovida tasub teistsuguse konstruktsiooniga toodet.

Kui kõrvas on põletik, tugev valu, eritis või muu terviseprobleem, tasub enne kõrvatroppide kasutamise jätkamist nõu pidada tervishoiutöötajaga.

Öine kasutamine tähendab ka seda, et ümbritsevaid helisid kuuleb vähem. Seetõttu arvesta oma koduse olukorraga ja sellega, kas peaksid öösel tajuma olulisi märguandeid, näiteks suitsuandurit, äratust või lapse häält.

Jah, regulaarne kõrvatroppide kasutamine võib mõnel inimesel soodustada kõrvavaigu kogunemist. See ei tähenda, et kõrvatroppe peaks tingimata vältima, kuid sagedasel kasutamisel tasub pöörata tähelepanu kõrvade enesetundele ja hügieenile.

Kõrvavaik täidab kõrvas loomulikku ülesannet ning enamasti liigub see kuulmekäigust järk-järgult ise väljapoole. Kui kuulmekäigus kasutatakse sageli kõrvatroppe, võib loomulik vaigu väljumine olla häiritud ning vaha võib hakata rohkem kogunema.

Võimalikust kõrvavaigu kogunemisest võivad märku anda näiteks kõrva lukusoleku või survetunne, kuulmise muutumine, sügelus või muu ebamugavus. Selliste sümptomite puhul ei ole hea lahendus suruda vatitikku sügavale kuulmekäiku. Nii võib vaiku hoopis sügavamale lükata.

Kui kannad kõrvatroppe peaaegu igal ööl, tasub jälgida ka nende puhtust. Korduvkasutatavaid kõrvatroppe hoolda ainult tootja juhiste järgi ja ühekordsed vaheta välja vastavalt nende kasutusjuhendile.

Kõrvavaigu kogunemise kalduvus on inimestel erinev. Mõni inimene saab kõrvatroppe regulaarselt kasutada ilma probleemideta, teisel võib ebamugavus tekkida kergemini.

Kui kuulmine muutub märgatavalt, tekib tugev kõrvavalu, eritis või püsiv survetunne, ei tasu jätkata omal käel erinevate vahendite proovimist. Sellisel juhul on mõistlik lasta kõrva seisundit hinnata tervishoiutöötajal.

Külili magades tasub eelistada kõrvatroppe, mis tekitavad padjale toetudes võimalikult vähe survet. Seetõttu võivad toote kuju, materjali pehmus ja see, kui palju tropp kõrvast välja ulatub, olla vähemalt sama olulised kui mürasummutuse tugevus.

Selili magades ei pruugi kõrvatropi väline osa millegi vastu suruda, kuid külili olles toetub kõrv pikalt padjale. Kui tropp on jäik või ulatub palju kõrvast väljapoole, võib surve muutuda öö jooksul ebamugavaks. See ei tähenda, et üks kindel materjal sobib alati kõikidele külili magajatele. Kõrvade kuju ja tundlikkus on individuaalsed.

Toote valimisel vaata seetõttu kirjeldusest, milline on tropi kuju, mõõt ja materjal. Kui tootja märgib toote eraldi magamiseks sobivaks, võib ka see olla kasulik valikukriteerium, kuid lõplik mugavus selgub kasutamisel.

Oluline on eristada kerget harjumatut tunnet valust. Uus kõrvatropp võib alguses tunduda kõrvas võõras, kuid see ei tohiks põhjustada tugevat survet ega valu. Kui ühes kõrvas tekib järjepidevalt ebamugavus, proovi teistsuguse suuruse või kujuga varianti.

Ka padi võib kasutuskogemust mõjutada. Väga tugev surve kõrvale võib muuta muidu sobiva tropi ebamugavaks.

Kõige praktilisem valikukriteerium külili magajale on seega kombinatsioon: piisav mürasummutus + pehme ja hästi istuv konstruktsioon + võimalikult väike surve padjale toetudes.

Üldjuhul ei tasu eeldada, et kõrvatropid muudavad magamiskeskkonna täielikult helituks. Nende eesmärk on ümbritsevat müra summutada ning summutuse tugevus sõltub konkreetsest tootest, selle sobivusest ja kasutusest.

Kõrvatroppide võrdlemisel võib pakendil olla märgitud mürasummutusega seotud näitaja. Seda tuleks vaadata konkreetse toote võrdlemisel, sest kõik kõrvatropid ei summuta heli täpselt samal määral.

Samuti on helid erinevad. Liiklusmüra, inimhääl, norskamine ja äkilised valjemad helid ei pruugi kõrvatroppidega teisiti kõlada ühesugusel määral. Seetõttu tasub realistlikuks eesmärgiks seada häiriva taustamüra vähendamine, mitte täielik vaikus.

Magamisel ei ole maksimaalne võimalik helisummutus tingimata ainus kriteerium. Väga oluline on mugavus, sest kõrvatroppe kantakse järjest pikalt. Kui tugevalt summutav toode põhjustab survet või valu, ei pruugi see olla sinu jaoks parim valik.

Lisaks tuleb meeles pidada, et mürasummutus mõjutab ka helisid, mida võib olla vaja kuulda. Koduses keskkonnas võivad sellised olla äratus, suitsu- või muu häiresignaal ning lapse või teise pereliikme hääl. Kõrvatroppide valikul tasub seetõttu arvestada oma tegeliku öise keskkonnaga.

Kui vajad kõrvatroppe konkreetse müraprobleemi jaoks, võrdle toodete mürasummutuse infot, materjali ja kuju ning vali nende omaduste põhjal kõige sobivam tasakaal.

Glükomeeter ehk veresuhkru mõõtja on seade, millega saab mõõta vere glükoosisisaldust. Tavapärase glükomeetri puhul kasutatakse mõõtmiseks väikest vereproovi, mis saadakse enamasti sõrmeotsast. Vereproov kantakse glükomeetriga sobivale testribale ning mõõtetulemus kuvatakse seadme ekraanil.

Glükomeetrit kasutatakse eelkõige selleks, et jälgida veresuhkru taset kodustes tingimustes. Mõõtmise vajadus võib olla väga erinev. Mõnel inimesel on vaja veresuhkrut kontrollida regulaarselt, teisel harvem. Sobiv mõõtmissagedus sõltub inimese tervislikust seisundist ja raviplaanist ning selle kohta tasub nõu küsida tervishoiutöötajalt.

Glükomeetri kasutamiseks ei piisa tavaliselt ainult seadmest. Vaja läheb ka konkreetse mudeliga sobivaid testribasid ning vereproovi võtmiseks lantsetti ja lantsetiseadet. Seetõttu tasub uut glükomeetrit valides vaadata lisaks seadme hinnale ka seda, millised testribad ja muud tarvikud sellega sobivad ning kui lihtsalt on neid võimalik edaspidi hankida.

Glükomeetrite funktsioonid võivad mudelite lõikes erineda. Valikul võivad olulised olla näiteks ekraani suurus, tulemuste salvestamine, mõõtmiseks vajaliku vereproovi suurus ja kasutusmugavus.

Kui sul ei ole varem glükomeetrit olnud, saad sobiva seadme ja tarvikute valikul nõu küsida apteekrilt.

Veresuhkru mõõtmiseks kasutatakse tavaliselt glükomeetrit, seadmega sobivat testriba ning lantsetiseadet. Kuna erinevate glükomeetrite kasutamine võib mõnevõrra erineda, tuleb alati lähtuda konkreetse seadme kasutusjuhendist.

Enne mõõtmist pese käed ja kuivata need hoolikalt. Seejärel valmista ette glükomeeter ning aseta testriba seadmesse vastavalt juhendile. Lantsetiseadmega saadakse sõrmest väike veretilk, mis kantakse või asetatakse testribale nii, nagu konkreetse seadme juhendis ette nähtud. Glükomeeter analüüsib proovi ning kuvab tulemuse ekraanil.

Glükomeetri kasutamisel on oluline, et testribad oleksid mõeldud just sinu seadmele. Samuti kontrolli testribade aegumiskuupäeva ning säilita neid pakendil või kasutusjuhendis toodud tingimustel.

Kui mõõdad veresuhkrut regulaarselt, võib olla kasulik tulemused salvestada. Mõnel glükomeetril on selleks sisseehitatud mälu või muud tulemuste jälgimist lihtsustavad funktsioonid.

Oluline on ka teada, mida saadud tulemus sinu puhul tähendab. Individuaalsed eesmärgid ning juhised liiga kõrge või madala näidu puhuks tuleb kokku leppida tervishoiutöötajaga. Kui tulemus tundub ootamatu või ei vasta enesetundele, järgi oma ravijuhiseid ja vajadusel pöördu tervishoiutöötaja poole.

Üht kõigile sobivat mõõtmissagedust ei ole. See, kui sageli on vaja veresuhkrut glükomeetriga kontrollida, sõltub inimese tervislikust seisundist, ravist ja talle antud individuaalsetest juhistest.

Seetõttu ei tasu mõõtmissagedust valida üksnes teise inimese kogemuse järgi. Ühel inimesel võib olla vaja teha mõõtmisi mitu korda erinevates olukordades, samas kui teise inimese puhul võib kontrollimise vajadus olla teistsugune.

Samuti võib tervishoiutöötaja soovitada mõõta veresuhkrut kindlatel aegadel või teatud olukordades. Mõõtmise eesmärk on saada vajalikku infot veresuhkru taseme kohta ning kasutada seda vastavalt individuaalsele raviplaanile.

Kui alles alustad veresuhkru mõõtmist, tasub küsida tervishoiutöötajalt konkreetselt:

• kui sageli peaksid veresuhkrut mõõtma;
• millal tuleks mõõtmisi teha;
• millised on sinu individuaalsed eesmärgid;
• kuidas tulemusi üles märkida;
• mida teha tavapärasest erineva tulemuse korral.

Glükomeeter on eelkõige vahend veresuhkru jälgimiseks. Üksik mõõtetulemus ei anna alati täielikku pilti ning ravis ei tohiks teha iseseisvalt muudatusi ainult ühe koduse mõõtmise põhjal.

Kui veresuhkru mõõtmine, tulemused või glükomeetri kasutamine tekitavad küsimusi, küsi nõu arstilt, õelt või apteekrilt.

Glükomeetriga tuleb kasutada sellele mudelile sobivaid testribasid. Kõik glükomeetri testribad ei ole omavahel vahetatavad, mistõttu tasub enne ostmist kindlasti kontrollida glükomeetri täpset mudelit ja testribade sobivust.

Kõige lihtsam on vaadata oma glükomeetri nime ja mudelit ning võrrelda seda testribade pakendil oleva infoga. Vajadusel kontrolli sobivust ka glükomeetri kasutusjuhendist või küsi apteekrilt.

Testribade ostmisel tasub tähelepanu pöörata järgmisele:

• sobivus sinu glükomeetriga;
• pakendis olevate testribade kogus;
• aegumiskuupäev;
• säilitamistingimused;
• pakendi kasutusjuhised.

Testribad on glükomeetri kasutamisel regulaarne kulu. Kui oled alles uut glükomeetrit valimas, on seetõttu mõistlik uurida juba enne seadme ostmist ka sellele sobivate testribade hinda ja kättesaadavust. Odavam glükomeeter ei pruugi tingimata tähendada väiksemat pikaajalist kulu, kui seadmele mõeldud mõõtetarvikud on kallimad.

Testribasid tuleb hoida vastavalt tootja juhistele ning kasutada ettenähtud aja jooksul. Ära kasuta testriba, mille sobivuses konkreetse glükomeetriga sa kindel ei ole.

BENU veebiapteegist glükomeetri testribasid otsides kontrolli toote nimetuse ja kirjelduse järgi, millise glükomeetri jaoks need on ette nähtud.

Hea glükomeeter on eelkõige selline, mida on sul lihtne ja mugav õigesti kasutada. Ainult seadme hinna võrdlemisest seetõttu ei piisa.

Alustuseks vaata glükomeetri ekraani. Kui väikest teksti on raske lugeda, võib suurema ja selgema ekraaniga mudel olla mugavam. Samuti tasub uurida, kui suur on mõõtmiseks vajalik vereproov ja kui kiiresti seade tulemuse kuvab.

Kui kasutad glükomeetrit sageli, võivad oluliseks osutuda tulemuste salvestamise ja jälgimise võimalused. Erinevate mudelite funktsioonid on erinevad, seega tasub enne ostmist kontrollida just konkreetse seadme omadusi.

Väga tähtis kriteerium on testribade kättesaadavus ja hind. Glükomeeter ostetakse üldjuhul harvem, testribasid tuleb aga vastavalt mõõtmissagedusele juurde hankida. Vaata seetõttu glükomeetrit valides kohe, milliseid testribasid see kasutab.

Arvesta ka lantsettide ja muude vajalike tarvikutega. Kui mõni seade tundub sobiv, kontrolli enne ostu:

1. milliseid testribasid see kasutab;
2. kas testribasid on lihtne juurde osta;
3. milliseid muid tarvikuid vajad;
4. kas ekraani on lihtne lugeda;
5. kas seadme kasutamine tundub sinu jaoks arusaadav.

Kui kahe mudeli vahel on keeruline valida, aitab apteeker võrrelda nende peamisi omadusi ja sobivaid tarvikuid.

Glükomeeter ja glükoosisensor mõõdavad glükoositaset erineval viisil ning neid kasutatakse erinevalt. Klassikalise glükomeetriga tehakse üks mõõtmine konkreetsel ajahetkel, kasutades tavaliselt väikest vereproovi ja testriba.

Glükoosisensor on seevastu kehal kantav süsteem, mille eesmärk on jälgida glükoositaseme muutumist pikema aja jooksul. See tähendab, et glükomeeter annab eelkõige üksiku mõõtetulemuse, sensor aga võimaldab jälgida glükoositaseme muutumise suunda ja dünaamikat.

Seda, kumb lahendus inimesele paremini sobib, ei saa otsustada ainult mugavuse või hinna järgi. Valikut mõjutavad muu hulgas tervislik seisund, ravi, mõõtmisvajadus ja tervishoiutöötaja soovitused.

Ka tarvikud on erinevad. Tavapärase glükomeetri puhul tuleb arvestada sobivate testribade, lantsettide ja lantsetiseadmega. Glükoosisensor kasutab teistsugust mõõtmistehnoloogiat ja selle kasutamise nõuded sõltuvad konkreetsest süsteemist.

Kui vajad veresuhkru kontrollimiseks seadet esimest korda või kaalud glükomeetrilt sensorile üleminekut, tasub valik tervishoiutöötajaga läbi arutada. Nii saab arvestada sinu konkreetse mõõtmisvajaduse ja raviplaaniga.

Jah, glükomeetreid ja nende kasutamiseks vajalikke tarvikuid müüakse apteekides ning veebiapteekides. Glükomeetri kõrval tasub kohe kontrollida ka sobivate testribade ja lantsettide olemasolu.

Seadme ostmisel on mõistlik vaadata glükomeetrit ja selle tarvikuid tervikuna. Kuna testribasid kasutatakse mõõtmise käigus regulaarselt, võib just nende hind ja kättesaadavus kujuneda seadme pikaajalisel kasutamisel oluliseks valikukriteeriumiks.

Veebiapteegist ostmisel loe tähelepanelikult toote nimetust ja kirjeldust. Eriti oluline on seda teha testribade puhul, sest need peavad sobima konkreetse glükomeetriga. Kui sobivus ei ole selge, ära vali testribasid oletuse põhjal.

Kui tegemist on sinu esimese glükomeetriga, mõtle enne ostmist läbi:

• kui sageli hakkad seadet kasutama;
• kui lihtsalt loetavat ekraani vajad;
• milliseid testribasid seade kasutab;
• kui lihtne on tarvikuid juurde osta;
• millised lisafunktsioonid on sulle tegelikult vajalikud.

Glükomeetri valikul ja kasutamisega seotud praktiliste küsimuste korral saab nõu küsida ka apteekrilt. Veresuhkru mõõtmise sageduse, individuaalsete eesmärkide ja raviküsimuste osas järgi arsti või muu tervishoiutöötaja juhiseid.

Nimilaius on üks kondoomi pakendil esitatavatest mõõtudest ning seda väljendatakse millimeetrites. Erinevate toodete mõõte võrreldes tasub otsida pakendilt või tootekirjeldusest konkreetset millimeetrites esitatud väärtust, mitte lähtuda ainult tootenimest.

Materjal sõltub konkreetsest tootest. Kategoorias võib olla nii lateksit sisaldavaid kui ka lateksivabu variante. Kui soovid vältida lateksit, vaata toote nimetuse kõrval kindlasti koostise ja materjali kohta antud infot.

Lateksivabad kondoomid on tooted, mille puhul ei kasutata materjalina looduslikku kummilateksit. Kuna kasutatud alternatiivne materjal sõltub tootest, tuleb selle täpne materjal alati tootekirjeldusest üle vaadata.

Pakendid võivad erineda nii toodete omaduste kui ka pakendis oleva koguse poolest. Sama tooteseeria võib olla müügil mitmes pakendisuuruses, mistõttu tasub võrrelda nii ühikute arvu kui ka konkreetse variandi omadusi.

Kõige kasulikum on võrrelda korraga mitut omadust: materjali, pakendil märgitud mõõte, paksust ja tekstuuri ning toodete arvu pakendis. Kui oled leidnud varem endale sobiva toote, saab selle pakendil märgitud omadusi kasutada järgmise valiku võrdluspunktina.

Kondoomide säilitamisel tuleb järgida konkreetse tootja pakendil olevaid säilitamisjuhiseid ning jälgida märgitud kõlblikkusaega. Kahjustunud pakendis või aegunud toodet ei tohiks kasutada.

Livsane on apteegikanalile suunatud tervise- ja heaolutoodete bränd, mille valik hõlmab paljusid erinevaid igapäevase tervise ja enesehoolduse kategooriaid. See tähendab, et Livsane nime alt ei leia ainult vitamiine või toidulisandeid, vaid palju erineva kasutusotstarbega tooteid.

Livsane tootevalikus on näiteks vitamiinide ja mineraalainetega seotud tooteid, isikuhooldus- ja hügieenivahendeid ning esmaabitooteid. Brändi laiemasse valikusse kuuluvad ka ema ja beebiga seotud tooted, diagnostikavahendid ning mitmesugused meditsiiniseadmed ja teised apteegitooted.

Seetõttu on Livsane'i puhul oluline vaadata konkreetse toote kategooriat. Sama kaubamärgi all müüdav D-vitamiin, silmatilk, plaaster ja vererõhuaparaat on täiesti erineva kasutusotstarbega tooted ning neile kehtivad erinevad kasutusjuhised.

BENU veebiapteegist Livsane tooteid otsides on kõige praktilisem alustada vajadusest. Kui otsid toidulisandit, saad võrrelda koostist, toitainete koguseid ja tootevormi. Hooldustoote puhul on olulisem kasutusotstarve ja koostis ning meditsiiniseadme puhul konkreetse seadme omadused ja juhised.

Livsane'i lai valik võimaldab seega leida sama brändi alt mitmesuguseid igapäevaseid tervise- ja heaolutooteid. Sobiva toote valimisel ei tasu aga lähtuda üksnes kaubamärgist. Alati tuleb kontrollida just konkreetse toote pakendiinfot, kasutusotstarvet ja vajadusel küsida apteekrilt nõu.

Livsane tooteportfell hõlmab mitmeid tervise, heaolu, isikuhoolduse ja koduse tervise jälgimise kategooriaid. Seetõttu võib Livsane toodete seas olla väga erineva otstarbega lahendusi.

Üks suuremaid valdkondi on vitamiinid ja toidulisandid. Valikus võib olla näiteks D- ja C-vitamiini, magneesiumi, multivitamiine ja oomega-3 sisaldavaid tooteid. Lisaks erinevatele koostistele võivad erineda ka tootevormid. Saadaval võib olla tablette, kapsleid, lahustuvaid tablette, spreisid ja teisi variante.

Teine suurem valdkond on igapäevane enesehooldus. Siia kuuluvad näiteks silmade ja nina hoolduseks, suu- ja hambahoolduseks ning isiklikuks hügieeniks mõeldud tooted.

Livsane valikus on ka esmaabikappi sobivaid vahendeid. Nende seas võib olla erinevaid plaastreid, haavahooldustooteid ja teisi praktilisi esmaabitarbeid. Ema ja beebi kategoorias leidub omakorda eri eluetappidega seotud hooldusvahendeid.

Lisaks kuuluvad Livsane laiemasse portfelli koduseks tervise jälgimiseks mõeldud diagnostikaseadmed. Näiteks võib sellesse kategooriasse kuuluda vererõhu mõõtmiseks mõeldud aparaat.

Oluline on arvestada, et BENU veebiapteegi tegelik sortiment võib muutuda. Seetõttu tasub konkreetse Livsane toote otsimisel kontrollida veebiapteegi hetkevalikut. Samuti tuleb eristada toidulisandeid, kosmeetika- ja hügieenitooteid, meditsiiniseadmeid ning ravimeid, sest nende kasutamisele ja märgistusele kehtivad erinevad nõuded.

Jah, vitamiinid ja mineraalained moodustavad ühe osa Livsane tootevalikust. Toodete seas võib leida nii ühte kindlat vitamiini või mineraalainet sisaldavaid preparaate kui ka mitmest toitainest koosnevaid kombinatsioone.

Näiteks võivad Livsane valikus olla D-vitamiin, C-vitamiin, magneesium ja erinevad multivitamiinid. Lisaks leidub kombineeritud koostisega tooteid, näiteks magneesiumi koos B-vitamiinidega või C-vitamiini koos tsingiga. Valikus võivad olla ka oomega-3-rasvhappeid sisaldavad tooted.

Sama toitaine võib olla saadaval erinevas vormis ja erineva sisaldusega. D-vitamiini võib näiteks leida kapsli või suukaudse sprei kujul, samas kui C-vitamiini puhul võib valikus olla tavatablette, närimis- või lahustuvaid tablette. Seetõttu tasub toodet võrrelda mitte ainult nimetuse, vaid kogu pakendiinfo alusel.

Toidulisandit valides vaata eelkõige toimeaine või toitainete kogust soovitatavas päevases annuses, tootevormi ning kasutamisjuhiseid. Rohkem ei tähenda automaatselt paremat ning suuri vitamiini- või mineraalaineannuseid ei ole mõistlik valida üksnes selle järgi, millisel pakendil on kõige suurem number.

Arvesta ka teiste samal ajal kasutatavate toidulisandite ja ravimitega. Kui näiteks multivitamiin juba sisaldab D-vitamiini või tsinki, tasub seda eraldi toote lisamisel arvesse võtta.

Kui sul on diagnoositud haigus, kasutad püsiravimeid, oled rase või ei ole kindel, millises koguses konkreetset toitainet vajad, küsi enne toidulisandi valimist nõu arstilt või apteekrilt.

Jah, Livsane tootevalik hõlmab ka lastele, beebidele ja lapsevanematele suunatud tooteid. Konkreetse toote sobivust lapsele tuleb siiski alati hinnata vanusepiirangu, koostise ja tootja kasutusjuhendi järgi.

Lastele suunatud Livsane valikus võib olla näiteks laste multivitamiine. Toodete vorm võib erineda täiskasvanutele mõeldud toodetest ning valikus võib olla näiteks kummikommivormis preparaate.

Beebide ja väikelaste kategoorias võivad olla hoopis teistsugused tooted. Näiteks võib Livsane valik hõlmata beebidele mõeldud ninaspreid, niisutavaid salvrätikuid ning hoolduseks vajalikke tarvikuid. Lapsevanematele suunatud valikus võib omakorda leiduda näiteks rinnapatju.

Oluline on mitte eeldada, et kõik Livsane tooted sobivad kogu perele. Täiskasvanutele mõeldud toidulisandi annus või koostis ei pruugi lapsele sobida. Lastele mõeldud toodete puhul tuleb alati jälgida pakendil märgitud vanust ning manustamis- või kasutamisjuhiseid.

Tähelepanelik tasub olla ka vitamiinidega. Kui laps saab juba mõnda vitamiini eraldi, kontrolli multivitamiini valides, milliseid toitaineid ja millistes kogustes see sisaldab. Nii saab vältida sama toitaine teadmata kombel mitmest erinevast tootest saamist.

Imikute ja väikelaste puhul tasub uue tervisetoote või toidulisandi valik kahtluse korral apteekri, perearsti või muu lapse tervisega tegeleva spetsialistiga läbi arutada. Toote sobivuse määrab konkreetne koostis ja kasutusotstarve, mitte üksnes Livsane kaubamärk.

Jah, esmaabi moodustab ühe Livsane tootevaliku valdkonna. Valikus võib olla mitmesuguseid vahendeid, mida on praktiline hoida koduses, reisile kaasa võetavas või muus igapäevases esmaabikomplektis.

Livsane toodete seas võib olla näiteks erinevat tüüpi plaastreid ja haavahooldusvahendeid. Plaastrite puhul võivad erineda materjal, suurus ja kasutusotstarve. Mõni toode võib olla mõeldud lõikamiseks sobivasse mõõtu, teine olla juba erinevate mõõtudega valmis ning kolmas olla spetsiaalsema konstruktsiooniga.

Seetõttu ei tasu esmaabitoote valikul lähtuda ainult üldisest nimetusest „plaaster“. Vaata, millisele nahale ja olukorrale konkreetne toode on mõeldud ning millised kasutusjuhised tootja sellele annab.

Livsane valikus võib leiduda ka haavahooldusega seotud tooteid. Nende puhul on samuti oluline teha vahet erineva otstarbega toodetel ning kasutada vahendit täpselt vastavalt juhistele.

Kodust esmaabikomplekti koostades on praktiline kontrollida aeg-ajalt lisaks toodete olemasolule ka nende seisukorda ja kõlblikkusaegu. Avatud või kahjustatud pakendiga toodete puhul tuleb lähtuda konkreetse toote säilitamis- ja kasutusjuhistest.

Tõsisemate vigastuste korral ei asenda esmaabivahendid professionaalset meditsiinilist abi. Kui haav on sügav, veritsus tugev, vigastus ulatuslik või tekib muu murettekitav sümptom, tuleb hinnata vajadust kiire meditsiinilise abi järele.

Eestis saab Livsane tooteid osta BENU apteekidest ja BENU veebiapteegist vastavalt konkreetse toote saadavusele. BENU sisematerjalides on Livsane kirjeldatud Eestis BENU apteekides eksklusiivselt müüdava kaubamärgina.

Veebiapteegist ostmise eelis on võimalus erinevaid Livsane tooteid enne valikut rahulikult võrrelda. Eriti kasulik on see toidulisandite puhul, kus sama kategooria tooted võivad erineda koostise, toimeainete koguse ja ravimvormi poolest.

Näiteks D-vitamiini otsides ei pruugi valikus olla ainult üks Livsane toode. Erinevus võib olla annuses, pakendis olevas koguses või tootevormis. Sama kehtib magneesiumi, C-vitamiini ja teiste toidulisandite puhul. Seetõttu tasub enne ostukorvi lisamist kontrollida kogu tootenimetust ja kirjeldust.

Ka muude Livsane kategooriate puhul on kasulik otsida vajaduse järgi. Kui vajad silmatilku, ninaspreid, plaastrit või diagnostikaseadet, vaata eelkõige konkreetse toote kasutusotstarvet ja sobivust.

Kõik Livsane tooted ei pruugi olla igal ajahetkel igas füüsilises BENU apteegis kohapeal olemas ning veebiapteegi sortiment võib samuti muutuda. Konkreetse toote hetke saadavust tasub seetõttu alati kontrollida ostmise ajal.

Kui tead, et soovid Livsane toodet, kuid ei oska sama kategooria variante omavahel võrrelda, saad küsida abi apteekrilt. Tervisetoodete puhul on sobivuse hindamisel olulisem konkreetse toote koostis ja kasutusotstarve kui ainult kaubamärgi nimi.