Teeme selgeks: kas tavalisest peavalurohust võib jääda sõltuvusse?

Tülikat peavalu kannatada ei tasu ning õnneks on apteegiriiulil saadaval lai valik erinevaid käsimüügiravimeid, mis valu leevendavad. Mis saab aga siis, kui valu kimbutab tihti ning valuvaigisti võtmine muutub ühel või teisel põhjusel igapäevaseks harjumuseks?

Valuvaigistite valik on lai

Peavalu ja teiste kergemate valude leevendamiseks kasutatakse erinevaid käsimüügiravimeid, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks ehk MSPVA-deks. Nende alla kuuluvad näiteks ibuprofeen, diklofenak, deksketoprofeen, ketoprofeen, naprokseen, atsetüülsalitsüülhape. Valu vaigistamiseks kasutatakse ka paratsetamooli ja paratsetamooli kombinatsioone kofeiini või kodeiiniga.

“Sellised levinud valuvaigistid nagu ibuprofeen või diklofenak füüsilist sõltuvust ei põhjusta, aga sageli võtab inimene uue valuhoo kartuses ravimit kas liiga tihti või liiga pikka aega järjest,” räägib Benu farmatseut Triin Hirvlaan. “Kui valuvaigistit liiga pikalt tarbida, võib see ise hoopis kõrvaltoimena peavalu tekitada,” hoiatab Hirvlaan. 

Kui enamik MSPVA-sid füüsilist sõltuvust ei põhjusta, siis näiteks kodeiini sisaldavate valuvaigistite võtmisel tasub olla tähelepanelik ning mitte ületada ettenähtud annuseid. “Kui manustada kodeiini sisaldavat valuvaigistit lubatust suuremas koguses või üle kolme päeva, võib tekkida füüsiline sõltuvus ja ravi järsul katkestamisel ärajätusümptomid,” räägib Hirvlaan. 

Ravimitega tasub olla ettevaatlik

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid nagu ibuprofeen, diklofenak, deksketoprofeen, ketoprofeen, naprokseen ja eriti atsetüülsalitsüülhape ärritavad mao ja soolestikku limaskestasid ning mõjutavad vere hüübimisprotsesse. 

“Eriti ettevaatlikud peavad olema kõrge vererõhuga inimesed ja need, kellel on varem olnud seedekulgla verejooksusid või haavandeid,” räägib apteeker. “Samuti peaksid tähelepanelikud olema need, kes kasutavad mitut mittesteroidset preparaati korraga, näiteks liigesevalu puhul arsti ettekirjutusel suuremas koguses ibuprofeeni ja väikeses koguses nii-öelda südameaspiriini,” lisab Hirvlaan.

“Kui apteegist valuvaigistit või palavikualandajat osta, siis peaks kindlasti apteekrile ütlema, kellele ja milleks ravim läheb,” soovitab Hirvlaan. “Eriti oluline on see laste, eakate ja rasedate puhul ning siis, kui inimene võtab mitut erinevat käsimüügi- ja retseptiravimit,” rõhutab ta.

Mida peab käsimüügiravimite võtmisel silmas pidama?

Käsimüügiravimite kasutamine õigel näidustusel, õiges annuses ja õigele sihtgrupile ei ole tervisele ohtlik. Igal ravimil on aga kõrvaltoimed ja koostoimed teiste ravimitega, millega tuleb arvestada. “Näiteks paratsetamool, mida võetakse sageli valu ja palaviku korral, ei ärrita küll mao ja soolestiku limaskestasid, kuid koormab maksa ning võib seda liiga suurte annuste korral kahjustada,” räägib farmatseut. “Seepärast on oluline võtta paratsetamooli täpselt nii nagu arst või apteeker soovitab ning lugeda põhjalikult läbi infoleht.” 

“Kindlasti ei tasu liiga pikalt tarbida teatud tüüpi lahtisteid, näiteks bisakodüüli sisaldavaid ravimeid,” räägib Hirvlaan. Toimeaine ergutab sooletegevust, kuid kui ravimit liiga pikalt kasutada, harjub soolestik ravimiga ära. “Nii kujuneb välja olukord, kus ilma lahtistita sool ei tühjenegi, “ hoiatab Hirvlaan. Sellist tüüpi lahtistid on ka näiteks sennalehti või -vilju sisaldavad nii-öelda salenemisteed.

Kui võtta lahtiseid pikka aega, kaotab organism ülemäära vett ja kehale vajalikke mineraalaineid. “Samuti võivad lahtistid vähendada suukaudsete rasestumisvastaste vahendite toimet ja seepärast tuleks jälgida, et lahtisti ja hormoontableti vahele jääks kolm kuni neli tundi,” räägib Hirvlaan. “Kuna lahtistid võivad mõjutada ka teiste ravimite imendumist ja toimet, tasub kindlasti enne manustamist apteekrilt nõu küsida.”

Teatud ohud on ka mao happesust reguleerivate ravimitega. Näiteks on käsimüügis saadaval omeprasooli, esomeprasooli või pantoprasooli sisaldavad ravimid, mis vähendavad maos toodetava happe kogust, kuid kui neid liiga pikalt manustada, võib organismis tekkida magneesiumi puudus või suureneda luumurdude risk. Samuti võib selline ravi varjata tõsisema haiguse sümptomeid ning lükata edasi õigeaegset diagnoosimist. 

“Kõiki käsimüügiravimeid võttes peab arvestama teiste ravimitega, mida manustatakse, ning jälgima, et need poleks vastunäidustatud,” rõhutab Hirvlaan.

Millistest ravimitest jäädakse kõige kergemini sõltuvusse?

“Üsna sage on see, et jäädakse sõltuvusse nina limaskesta turset vähendavatest nohurohtudest ehk ksülometasoloiini või oksümetasoliini sisaldavatest ravimitest,” räägib Hirvlaan. Selliseid nohurohtusid tohib tegelikult kasutada ainult 3-5 päeva ja maksimaalselt 7 päeva, sest pikaajalisel manustamisel ravim kuivatab ja kahjustab nina limaskesta. “Nii tekib nõiaring, kus inimesele tundub, et juba jälle on nina kinni ja peab uuesti nohurohtu kasutama,” selgitab ta. 

Retseptiravimitest jäädakse kõige sagedamini füüsilisse ja vaimsesse sõltuvusse väära kasutamise tõttu. “Näiteks tugevatest valuvaigistitest, unerohtudest ja mõnedest rahustitest on võimalik jääda sõltuvusse, kui neid võetakse pikaajaliselt ja ületatakse lubatud annuseid” räägib Hirvlaan. “Kuna need ravimid on teatud näidustustel vajalikud, ei tasu nende tarbimist karta – neid tuleb lihtsalt arsti ettekirjutusi järgides õigesti ja ohutult manustada,” rõhutab Hirvlaan.

“Üldiselt võtavad inimesed ravimit siis, kui neil seda päriselt vaja on,” räägib Hirvlaan. Tarbitakse neid ravimeid, mida on soovitanud pereõde, apteeker või välja kirjutanud arst, kuid erandeid on igas eluvaldkonnas. “Siin on erandiks need, kes loodavad, et lahtistid aitavad kaalu kaotada või need, kes uue valuhoo hirmus valuvaigistitega liialdama kipuvad,” lisab Hirvlaan. “Õnneks on eestlased pigem usinad vitamiinide ja teiste toidulisandite kasutajad, eriti sügisesel viiruste perioodil.”