Suur valuvaigistite meelespea: apteeker selgitab, kuidas valu õigesti leevendada

Ühtegi valu ei tohi lihtsalt ära kannatada. Seejuures on aga oluline, et valu leevendataks õigesti, järgides pakendi infolehte ja apteekri või arsti antud juhiseid. Kuidas valuvaigisteid õigesti tarvitada ning mis juhtub siis, kui juhiseid ei järgita, selgitab BENU apteegi proviisor Marget Raukas.

Valuvaigistite tarvitamise kaks peamist põhjust

Valu on organismi kaitsereaktsioon, mille ülesanne on anda teada erinevatest vigastustest – selleks võivad olla näiteks haava-, trauma- või närvivalu. Marget Raukase sõnul kasutatakse valuvaigisteid peaasjalikult kahel põhjusel. “Enamasti püütakse valuvaigistiga leevendada juba tekkinud valu või põletikku. Operatsioonijärgseid valusid pigem ennetatakse,” ütles ta. Operatsiooniga seotud valu ravi puhul soovitab proviisor tutvuda patsiendijuhendiga, kus juhendatakse ja antakse soovitusi valu leevendamise osas nii ravimitega kui ka alternatiivsete meetodite abil.

Põletikule lisandub sageli ka palavik. “Põletiku põhjuseks võib olla näiteks traumajärgne koekahjustus, haavanakkus või närvivalu, mille mahasurumiseks on vaja ühte kuni mitut erinevat valuvaigistit või muud ravimit, näiteks antibiootikume. Põletiku likvideerimisega taandub reeglina ka valu,” selgitas proviisor. 

Teatud juhtudel tuleb valuvaigistitega olla väga ettevaatlik, kuna päris igasuguse valu leevendamiseks need  siiski ei sobi. “Valuvaigisteid ei tohi tarvitada põletikulise soolehaiguse, mao-, neeru- või maksapiirkonna valude korral,” toonitas proviisor.

Ravimite tarvitamise viis on väga oluline

Kõige lihtsam, ohutum ja mugavam viis valuvaigistite tarvitamiseks on suukaudne valuravi. “Enamasti võetakse valuvaigisteid pärast sööki, sest nad kahjustavad mao kaitsvat limaskesta ning selle tagajärjel võib tekkida isegi eluohtlik maoverejooks.” Soovitav on juua ravimi manustamisel vähemalt pool klaasi (100 ml) tavalist vett. “Vesi on kõige parem lahusti ning aitab ravimil paremini imenduda. Valuvaigistav toime saabub 15–20 minuti jooksul,” lisas ta.

Erandiks on paratsetamool, mida saab võtta igal ajal, ka tühja kõhuga. Paratsetamooli vees lahustuvad tabletid ja laste siirupid on kiirema toime algusega kui tavaline tablett. “Paratsetamooli sisaldavad tabletid, siirupid, küünlad sobivad kergema peavalu, haavavalu, hambavalu, krooniliste liiges-lihasvalude leevendamiseks. Samuti on paratsetamoolil palavikku alandav toime – seepärast sisaldavad ka paljud külmetusravimid paratsetamooli,” ütles ta. Põletikuvastast toimet paratsetamool ei oma, põhitoimed on palavikku alandav ja valuvaigistav toime.

Kui paratsetamool võiks olla esmane valik, siis järgmise valikuna võiks mõõdukat valu leevendada atsetüülsalitsüülhape ehk aspirin, ibuprofeen, ketoprofeen, naprokseen ja diklofenak. “Neid on soovitav tarvitada põletikust tingitud valu ja palaviku alandamiseks või ägeda seljavalu kui ka menstruatsioonivalu korral.” Neid ravimeid võimalusel tarvitada peale kerget einet, mitte tühja kõhuga. 

Valuvaigistite kombineerimisel tuleks vältida sama toimemehhanismiga valuvaigistite korraga tarvitamist – näiteks ei tohi proviisori sõnul kasutada ibuprofeeni koos ketoprofeeni, naprokseeni või diklofenakiga. “Selliste kombinatsioonidega suurenevad ravimite kõrvaltoimed oluliselt,” toonitas proviisor

“Peavalu puhul väheneb valuvaigistite tarvitamise vajadus, kui inimene tarvitab piisavalt vedelikku või kontrollib silmade nägemisteravust. Liigeste ja lihaste funktsioon paraneb, kui tarvitatakse D-vitamiini ja magneesiumi ühes B-grupi vitamiinidega. Seega tasub mõelda, kas kõik võimalused valu ärahoidmiseks on ära proovitud ja katsetatud,” sõnas Marget Raukas.

Üleannustamine tekitab kõrvaltoimeid

Proviisori sõnul kehtib valuvaigistite tarvitamisel kuldreegel: nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. “Valu ei pea kannatama ning pole vaja loota, et küll see ise mööda läheb. Pigem tuleks võtta vajalik annus valuvaigistit kohe sisse. Ei pea kartma ka mitu korda päevas ravimi võtmist, kuid jälgida tuleks ravimi maksimumannuseid, mis on infolehtedes alati kirjas.”

Reeglina on ravimitel kindel lubatud päevane annus märgitud milligrammides: näiteks paratsetamoolil on täiskasvanu ööpäevane maksimum annus 3000 mg ja ibuprofeenil 1200 mg. “Need annused tuleb jagada vastavalt ravimile kas kaheks või kolmeks. Suuremate päevaanuste tarvitamisel valu ei vähene, vaid suurenevad kõrvaltoimed. Samuti võib kõrvaltoimete risk suureneda ka nende ravimite normaalannuste pikaajalisel tarvitamisel – näiteks aastaid igapäevaselt tarvitatav paratsetamool või ibuprofeen,” märkis Raukas.

Õiget doosi on ülioluline jälgida laste puhul – nimelt peaks valuvaigisti annus vastama tema kehakaalule. “Väiksema annuse puhul ei ole toime piisava tugevusega ega anna oodatavat efekti,” selgitas proviisor.

Äge valu võib vajada ravikuuri

Teatud juhtudel tarvitatakse valuvaigisteid ka ravikuurina. “Kui on tegu ägeda valuga, mis viitab mõnele põletikule (näiteks äge liigesepõletik), vajab see kindlasti põletikuvastast 5–6 päevast ravikuuri.” Põletiku sümptomiteks võivad olla valutava koha paistetus, kuumamine, nahapunetus või palavik.

Kui selle aja jooksul valu ja palavik ei taandu või on tegemist teadmata põhjusega valuga, siis tuleb kiiresti ühendust võtta perearstiga. “Ägedat ja kroonilist valu ravitakse valuskaala abil erineva tugevusega valuvaigistite abil. Ägeda valu raviskeemis tuleb kinni pidada ravimi tarvitamise intervallidest ning igale patsiendile vastavast ravimidoosist. Ravimi annustamisel peab arvestama patsiendi kehakaalu, kaasuvaid haigusi ning erinevate ravimite koos- ja kõrvaltoimeid. Seepärast on oluline alati arsti või apteekrit teavitada juba tarvitatavatest ravimitest või anda teada, kas on valuvaigistit vaja lapsele, rasedale või eakale,” täpsustas Raukas.

Kuidas valuvaigisteid hoiustada?

Krooniliste valudega inimestele, kes tarvitavad valuvaigisteid igapäevaselt ja vastavalt arsti ettekirjutusele, soovitab proviisor ravimikarpi. “Sageli esineb olukordi, kus patsiendile ei meenu, kas ravim sai juba võetud või mitte. Seetõttu soovitan mõelda ravimikarbi peale, kus on sektorid päevade ja kellaaegade järgi jaotatud – nii välistatakse ühe ja sama ravimi mitmekordne tarvitamine.”

Ravimite hoiustamist tuleks hoolikalt jälgida ka lastega peredes. “Väga palju esineb juhtumeid, kus ravimite siirupid või tabletid on sattunud laste kätte – see eeldab kiiremas korras erakorralise meditsiini poole pöördumist,” rõhutas proviisor.