Anett Kontaveit: vähiennetus ei peaks jõudma nooreni juhuse kaudu

Kui maailma üks suuremaid tenniseorganisatsioone peab HPV vastu vaktsineerimist sportlase tervise hoidmise loomulikuks osaks, võiks see panna ka meid Eestis mõtlema, kuidas jõuab oluline ennetusinfo noorte ja nende vanemateni, kirjutab sportlane Anett Kontaveit.

Tippspordis räägitakse tervisest kogu aeg. Sportlase keha jälgitakse, koormust mõõdetakse, taastumist planeeritakse ja vigastusi püütakse ennetada enne, kui need tekivad. See on spordis enesestmõistetav. Samas jääb tervisest rääkimine sageli väga lühikese vaatega: kuidas olla valmis järgmiseks treeninguks, järgmiseks mänguks või järgmiseks hooajaks. Palju vähem räägitakse otsustest, mis ei mõjuta tulemust homme, kuid võivad aidata kaitsta inimest aastate või aastakümnete pärast.

HPV vastu vaktsineerimisega puutusin esimest korda kokku WTA (Women's Tennis Association) turniiril. Üks mängijatega töötanud füsioterapeut rääkis mulle, et sportlastel on võimalus end HPV põhjustatud vähkide vastu vaktsineerida turniiril kohapeal, arsti järelevalve all. Professionaalse tennisemängija elu tähendab pidevat reisimist, ajavahesid, treeninguid ja võistlusi, mistõttu oli selline võimalus väga praktiline. Veel olulisem oli aga see, et info jõudis minuni keskkonnas, mida ma usaldasin.

Ma ei olnud enne HPV vaktsiinist peaaegu midagi kuulnud. Olin noor sportlane, kelle ümber oli palju meditsiinilist tuge ja tervisealast nõu, kuid vähiennetus ei olnud teema, mis oleks sellesse pilti loomulikult kuulunud. Tagantjärele on see mind üllatanud. Noorena ei mõtle sa väga sellele, mis võib sinu tervist mõjutada kümne või kahekümne aasta pärast. Sa elad hetkes, teed trenni, võistled ja usud, et kui keha töötab, on kõik hästi.

Minu jaoks muutis teema veel isiklikumaks see, et üks mulle lähedane inimene oli põdenud emakakaelavähki. Kui oled haigust kõrvalt näinud, ei ole ennetus enam abstraktne kampaaniasõna, vaid võimalus teha midagi enne kui on hilja. Täiskasvanud naise jaoks on regulaarne emakakaelavähi sõeluuring endiselt üks olulisemaid samme, ning koos HPV vastu vaktsineerimisega, mida saab kaaluda ka täiskasvanuna, moodustavad need kõige parema ennetuse.

Just sellise pika vaate tõttu peitub WTA kogemuses minu arvates oluline põhimõte. Spordiorganisatsioon ei pea olema tervishoiuasutus ega otsustama sportlase eest, aga see saab tuua usaldusväärse terviseinfo keskkonda, kus sportlane ja lapsevanem seda päriselt märkavad.

Minu kogemus oli selles mõttes väga hea. Mind ei survestatud ja minu eest ei tehtud otsust. Mulle anti selget infot, loodi võimalus ja otsus jäeti mulle. Selline lähenemine oli austav ja usaldusväärne ning näitas, et sportlase tervis ei tähenda ainult valmisolekut järgmiseks mänguks, vaid ka võimalust teha teadlikke otsuseid, mis võivad aidata kaitsta inimest siis, kui sportlasekarjäär on juba lõppenud.

Eesti spordimaailm võiks sellest eeskuju võtta. Noored sportlased kuulevad palju sellest, kuidas vältida vigastusi, ülekoormust ja läbipõlemist. Sama loomulik võiks olla ka see, et alaliidud aitavad viia usaldusväärse ennetusinfo noorte ja nende vanemateni. Eestis kuulub HPV vastu vaktsineerimine riiklikku immuniseerimiskavasse ning seda saavad teha 12–18-aastased noored, nii tüdrukud kui poisid, kuid võimalusest on vähe kasu, kui noor või lapsevanem ei tea seda õigel ajal. Lõpuks on küsimus infoselguses. Spordiorganisatsioon võiks olla just see koht, kus tervisest räägitakse sama loomulikult kui treeningkoormusest, ilma hirmutamata ja ilma surveta.

Seetõttu usun, et oluline terviseinfo ei tohiks jõuda nooreni juhuse kaudu. WTA kogemus näitas mulle, et sport saab anda noorele kaasa rohkem kui treeningharjumuse või võistluskogemuse. See saab anda ka arusaama, et oma tervist tuleb hoida pikema vaatega, ning aidata tuua konkreetsed ennetusvõimalused noore ja tema vanemani õigel ajal. Just selline võiks olla ka Eesti spordimaailma laiem vaade tervisele. Tervis on alati kõige tähtsam!

MSD algatatud

EE-NON-00683 07/2026