Kas teed ikka õigesti? Apteeker selgitab, milliseid vigu veresuhkru mõõtmisel kõige sagedamini tehakse

Ehkki glükomeetri kasutamine kuulub paljude diabeetikute igapäevarutiinide hulka, kiputakse glükomeetri kasutamisel tegema ka korduma kippuvaid vigu. BENU apteegi proviisor Marget Raukas annab nõu, kuidas glükomeetrit õigesti kasutada.

Oluline on leida õige glükomeeter

Raukase sõnul aitab glükomeeter valida insuliinravi saavatel inimestel õige ravimidoosi, aga ka teha muudatusi menüüs, füüsilises aktiivsuses või jälgida hoopis stressisituatsioonide tekitatud mõju glükoosiväärtusele. 

“Veresuhkru näidud tuleb registreerida vastavasse päevikusse kas elektrooniliselt või paberil, et arsti poole pöördudes raviskeem üle vaadata ning vajadusel seda muuta. Samas aitab diabeediõde näitusid tõlgendada ning reguleerida nii toitumist kui päevaplaani,” rääkis ta.

Proviisori sõnul on vajalik leida õige glükomeeter, mille kasutamine oleks käepärane, s.t seade ei oleks liiga väikeste nuppudega või hoopis suur ja raske, mistõttu ei taha näiteks käes püsida. “Apteegis on saadaval erinevate tootjate glükomeetreid – nendega kohanemiseks tuleb seadet mõnda aega kasutada ja kui toode tundub ebamugav, saab selle teise mudeli vastu välja vahetada.”

Proviisori sõnul saab glükomeetri stardikomplekti soetada apteegist tasuta. Iga stardikomplekti juurde kuuluvad testribad veresuhkru määramiseks, lantsetiseadeldis ehk torkevahend koos lantsettidega näpuvere võtmise jaoks, patareid glükomeetrile ning lukuga kott, et kõike oleks mugav kaasas kanda.

Siiski tasub väga hoolikalt jälgida, kas testribad ja lantsetid konkreetsele seadmele ikka sobivad. “Igal glükomeetril on just sellele seademele sobivad testribad, sest universaalseid ei ole olemas. Kui lähete apteeki uusi testiribasid ostma, siis on vaja teada oma seadme nime, mida kasutate.” Kui Caresens N Premier glükomeetrile sobivad Caresens N testribad, siis CareSens Dual glükomeetri kasutajad peaksid valima just sellele seadmele sobivad testribad.

Et kogu protseduur eeldab mõne tilga verevõttu, tuleb eraldi juurde osta alkoholiga immutatud puhastuslapid või antiseptiline vahend koos haavapuhastuspatjadega. Samuti tuleks veenduda, et käed on enne mõõtmist ikka pestud ja puhtad – näiteks ei pruugi glükomeeter näidata õiget tulemust, kui käed on kokku puutunud mõne magusa toiduaine või joogiga.

Kuna glükomeetrid on eelnevalt seadistatud, saab aparaati kohe kasutama hakata. Glükomeeter käivitub testriba sisestamisel ning seejärel ilmub ekraanile vilkuv veretilk – see tähendab, et glükomeeter on mõõtmiseks valmis. Tehes sõrmeotsa augu lannõelaga, on soovitatav esimene veretilk ära pühkida ning võtta proov teisest tilgast. Kuivõrd testribad on aspireerivat tüüpi, teeb glükomeeter piiksu piisava proovikoguse saavutamisel, loeb mõned sekundid tagasi ning teatab seejärel tulemuse.

Pärast verevõttu tuleks seadmed puhastada antiseptilise vahendiga ning vajadusel kuivatada puhta ja kuiva lapiga ka glükomeetrit. “Kasutatud testribad ja lantsetid tuleks koguda äravistavasse mahutisse, mis on turvaliselt suletud, et vältida inimverega saastunud tarvikutega nakkuste levikut.”

Kindlasti tuleb iga mõõtmine teha uue lantsetiga. “Mitte mingil juhul ei tohi ka pereliikmete vahel sama lantsetti kasutada,” lisas proviisor. Samuti tuleb glükomeetri kasutamisest hoiduda näiteks talvistes tingimustes. “Glükomeeter töötab 5–50-kraadises keskkonnas, seega külmakraadide puhul tuleb sellega kindlasti arvestada.”

Millal tuleks veresuhkrut mõõta?

Kui 2. tüüpi diabeedi puhul piisab veresuhkru määramisest vaid enesekontrolliks, siis insuliinravi saavad patsiendid peaksid glükomeetrit kasutama kindlasti enne hommikusööki ravi alustamisel või raviskeemi muutumisel, enne põhitoidukordi ja magamaminekut, samuti enne mõnda suuremat tähelepanu nõudvat tegevust (masinatega töötamine, mootorsõiduki juhtimine) ja ägeda haigestumise korral (kõrge palavik). “Kahe tunni jooksul pärast insuliinisüsti on soovitav uuesti määrata – sel viisil oskab igaüks insuliini annust vajalikus suunas korrigeerida.”

Rasedusdiabeedi kahtlusega naistel tuleb määrata oma näitusid 3–4 korda päevas, alustades hommikul tühja kõhuga ja 1–2 tundi pärast sööki – see annab võimaluse jälgida veresuhkru näitusid ning tuvastada farmakoloogilise ravi vajaduse.

Jagage teadmisi ka teistega

Marget Raukase puhul on ülioluline, et lisaks diabeetikule oleksid haigusest teadlikud ka tema lähedased. “Harige oma pereliikmeid ja sõpru ära tundma madala ja kõrge veresuhkru muutustega tekkivaid sümptomeid, et nad oskaksid vajadusel teile abiks olla – kasvõi pakkuma joogiks mahla, rääkimata veresuhkru mõõtmisest.”

Väga oluline on rõhutada, et sagedased madala veresuhkruga olekud on organismile kahjulikud. “Hüpotundlikkus süveneb aastate jooksul, seega tasub sagedasi kõikumisi vältida, sest see kiirendab ja suurendab madala veresuhkru halvavat mõju,” märkis ta. “Õige ravi tasakaalustab veresuhkru näitusid, vähendab närvikulu ja annab kindlustunde igapäevaellu, millega saab õppida elama.”