Eesti staažikaim proviisor Aime: “Arvutita ei kujuta elu enam üldse ette!”

Peagi 85. sünnipäeva tähistav Kohtla-Järve BENU apteegi proviisor Aime Tolga on tõeline elav legend ning tõenäoliselt Eesti staažikaim proviisor – isegi apteeki teavad kohalikud just “Aime apteegiks” nimetada. “Tervis on meie kõige kallim vara ning proviisorid on sellega näppupidi tugevalt seotud – seega on apteekriamet väga tänuväärt elukutse!” leiab ta.

60 aastat Kohtla-Järve apteegis

Aimet kannustas meditsiinivaldkonnaga lähedamalt tuttavaks saama tema isa, kes soovis, et üks lastest just selle elutee valiks. “Tema ise oli meditsiinist väga huvitatud, kuid lõpliku valiku tegin vahetult enne dokumentide esitamist. Ja siin ma nüüd olen!” on Aime isale tänulik ning kinnitab, et kõige rohkem pakkuski talle huvi farmakoloogia ehk kuidas ravimid inimese organismis toimivad.

Apteek tundus Aimele nooruspõlves väga salapärane ja huvitav, mistõttu ahvatles see paik teda juba keskkooliajal. “Siin valitses eriline puhtus ja kord, mistap apteegile omane aura mulle kohe eriti meeldis. Tänapäeval pole apteegis küll enam sellele iseloomulikku lõhna, kuid siis valmistati apteegis ravimeid. Tinktuurid tekitasid ruumi eriti hea ja huvitava aroomi,” meenutab ta.

Ühtekokku õppis Aime ametit viis aastat ning tuli siis tööle Kohtla-Järvele, kuhu pidi esialgu jääma kolmeks aastaks. Tänaseks on sellest saanud 60 ning peagi tähistab Aime oma 85. sünnipäeva. “Annaksin heameelega oma ametikoha nooremale üle, aga kuna apteegid tunnevad proviisoritest ja farmatseutidest suurt puudust, siis eks see mure puudutab ka meid,” tõdeb naine.

Seda suurema kirega räägib Aime apteekrina töötamisest ja selleks õppimisest. “Apteekriamet on üks väga tänuväärt amet – kõigega saab hakkama ja kõike proovida! Meie endi tegevusest sõltub väga palju see, kuidas me ülejäänud ühiskonnale või elanikkonnale paistame. Ka erinevaid võimalusi töötamiseks leidub alati, seega arenguvõimalusi jagub alati.”

Apteekrilt võib alati abi paluda

Et aeg, ühiskonnakord ja elu on aastakümnete jooksul väga palju muutunud, on inimeste tervisehädad jäänud Aime sõnul siiski enam-vähem samaks. Küll aga on tulnud rinda pista uuema aja haigustega, millega nooruspõlves apteekrina tegemist teha ei tulnud, kuid õnneks on inimesed Aime sõnul aina teadlikumaks muutunud ega karda seejuures ka apteekrilt lisaküsimusi küsida.

“On muidugi ka neid, kes usuvad naabrinaise ütlemist või tahavad üle küsida, kas see, mida nad internetist lugesid, ka tõele vastab, kuid üldiselt on ikka nii, et apteeker peab inimese usalduse välja teenima – see eeldab, et sa oled professionaalselt aus ja õiglane, tegeled probleemi väljaselgitamisega ning selgitad asju selles keeles, mida inimene mõistab,” kirjeldab Aime.

Elukogemus võimaldab kauem vormis püsida

Et kogu asjaajamine on aastakümnete jooksul kolinud sulepea ja arvelaua tagant arvutisse, pole tehnoloogiliste töövahendite kasutamine Aimele sugugi raskusi valmistanud, pigem vastupidi. “Arvutita ei kujutaks elu apteegis enam üldse ette – ravimite tellimine on palju lihtsam, sortiment rikkalikum ja internetti kasutan muidugi iga päev ka selleks, et uute ravimite kohta lugeda ja vajalikke teadmisi koguda,” kinnitab ta.

Kuivõrd ravimitööstus areneb suure hooga ning vajalikke ravimeid tuleb aina juurde, ei hakka proviisoriametis kunagi igav. “Apteekrina töötamine arendab meie suhtlemisoskust, nõuab kõiges korrektsust ja treenib meie intellekti, ajutegevust, emotsioone ja psüühikat, aidates igasugustes olukordades hakkama saada. Sõltuvalt patsiendist võivad apteegis tekkida vahepeal täiesti ootamatud situatsioonid, aga ajapikku õpid sa orienteeruma ning see elukogemus võimaldab meil elu jooksul kauem vormis püsida.”

Selleks, et enam kui pool sajandit ühes apteegis töötada, läheb mõistagi tarvis toetavat õhkkonda – Aime sõnul ei saa meeldivate klientide kõrval mööda vaadata ka armsatest kolleegidest, kellega koos töötamine silma särama paneb. “Soe õhkkond on mõistagi väga tähtis põhjus, miks ma nii kaua ühes ja samas apteegis töötanud olen,” kinnitab ta.

Teeb tööd suure südamega

Apteekriameti kõrval on Aime olnud praktikajuhendajaks paljudele farmatseutidele ja proviisoritele ning ka ise meditsiiniõdedele õpetajaks olla saanud. Just oma õpilasi meenutab Aime kõige soojemate sõnadega – sai tulevaste medõdedega omal ajal apteegiriiulite vahel ravimipurke uudistatud ja tundma õpitud.

“Üks väga helge moment oli siis, kui Saksamaalt helistas õpilane, kes pidi kirjutama kirjandi oma õpetajast ning palus, et saadaksin talle oma pildi, kuna ta soovib selle kirjandile lisada. Aga patsientide tänamisi tuleb ikka ette, need teevad südame alt väga soojaks!” kinnitab Aime.

Just proviisorite ja farmatseutide järelkasv on Aimel südamel seda enam, et on saanud ise kogeda meie kõige kallima vara – hea tervise – haprust. “See, et mina rivis olen püsinud, on suuresti saanud juhtuda tänu kahele tohtrile – dr Sullingule, kes mulle südameoperatsiooni tegi, ja dr Soopõllule, kes oli mu raviarst. Kui sa ikka oma tööd kõvasti ja südamega teed, siis võib süda jukerdama hakata. Ükskõik, kuhu ma ka ei läheks, ikka tuleb hetk, kus ma mõtlen oma arstide peale ja tunnen, et just tänu nendele saan ma seda päeva endale lubada,” räägib ta siiralt.