Osteoporoosi tunnused

26.02.2018 Kommentaare ei ole

Kuna osteoporoos ehk luude hõrenemine on pika aja jooksul ja märkamatult tekkiv haigus, siis soovitakse sageli teada, millised on osteoporoosi tunnused ehk sümptomid. Samas on selle seisundi puhul keeruline koostada kindlat tunnuste nimekirja, sest haiguse algstaadiumis äratuntavalt erilisi sümptomeid enamasti ei ole. Vahel on esimene signaal sellest, et tegemist võib olla osteoporoosiga – ootamatult kergesti tekkinud luumurd.

 

Millal on meie luud kõige tugevamad?

Luukude on inimese organismi eluskude, milles on tasakaalus vana luukoe lagundamine ja samal ajal uue luu ehitamine. Inimese luustik kasvab ja muutub üha tugevamaks nii lapse- kui ka noore täiskasvanu ea jooksul. Kõige suurema tugevuse saavutab luu aga umbes 30. eluaastaks, pärast mida hakkab tasapisi ülekaalus olema pigem luukoe lammutamine.

Kuigi paljusid osteoporoosi tekitavaid tegureid me ise mõjutada ei saagi (nt geene), aitavad haiguse väljakujunemisele (või selle tõenäosuse vähendamisele) suuresti siiski kaasa inimese elustiil, toitumisviisid ja liikumisharjumised. Kasvueas ja noorena on meil piisava liikumise ning tervisliku toitumisega võimalik saavutada tugev luumass. Luuhõrenemine võib olla välditav.

 

Peamised osteoporoosi tunnused

Osteoporoos võib alata tagasihoidlike selja- või puusavaludega, kuigi sellistel valudel võivad olla ka hoopis muud põhjused. Enamasti ei ole osteoporoosil olulisi ja selgelt tuntavaid tunnuseid.

Luuhõrenemise selgeimaks avaldumise vormiks on luumurru tekkimine ilma tugeva traumata ning tavaliselt on niisuguse vanemas eas juhtunud luumurru paranemine pikaajaline ja kannatusterohke. Kõige rohkem osteoporoosiga seotud luumurde esineb reieluukaelas, lülisambas ja randmetes.

Kui juba luumurruga trauma on juhtunud, siis on sümptomid omased konkreetse piirkonna vigastusele. Ka kehapikkuse kahanemine võib olla lülikehade murdude tunnuseks. Osteoporoosi puhul on tüüpiline, et luumurd tekib kukkumisest või väiksest vääratamisest, mis tervel inimesel üldjuhul luumurruga ei lõpe.

 

Kellel osteoporoosi esineb? Millised on riskifaktorid?

Selleks, et hinnata luuhõrenemise esinemise tõenäosust, on võimalik uurida iga inimese isiklikke osteoporoosi riskifaktoreid. Viimased jagunevad kahte rühma: riskifaktorid, mida te ise muuta ei saa, ning need, mida on võimalik oma teguviisidega mõjutada. Kiire vastuse kahtluse korral annab luutiheduse mõõtmine apteegis.

 

Mittemuudetavad riskifaktorid

  • Vanus (suurem kui 50)
  • Naissugu
  • Varasem luumurd
  • Osteoporoosi esinemine perekonnas
  • Menopaus (iseäranis varajane menopaus)
  • Erinevad kroonilised haigused ja ravimid (nt steroidhormoone sisaldavad ravimid)

Mõjutatavad riskifaktorid

  • Alkoholi tarvitamine (ka liigne kohvi joomine)
  • Suitsetamine
  • Alakaalulisus
  • Söömishäired, halb toitumine
  • Vähene füüsiline aktiivsus
  • Sage kukkumine

 

Kuna lausa 75% kõikidest luuhõrenemise juhtudest puudutavad vanemas eas naisterahvaid, tuleb pikemalt peatuda just sellel. Olulist rolli luude kaitsmisel mängivad naiste puhul just naissuguhormoonid, millel on lisaks muudele ülesannetele luu lagunemist pidurdav toime.

Kui aga saabub üleminekuiga ehk menopaus, siis väheneb naissuguhormoonide tootmine naise organismis kiiresti ja järsult. See omakorda võib põhjustada luukoe hõrenemist. Neil naistel, kes saavad üleminekuaastatel hormoonasendusravi, on osteoporoosi haigestumise risk enamasti väiksem. Muidugi on samal ajal tähtis ka piisav liikumine, tervislik toit ja üleüldse organismile kasulikud eluviisid.

Sellest, kuidas luuhõrenemine võib olla välditav, saate lähemalt lugeda siit.

 

Osteoporoosi diagnoosimine

Osteoporoosi diagnoosimiseks on mitu võimalust ja kõige kiiremini kättesaadavam, ka mugavaim neist on luutiheduse mõõtmine densitomeetriga. Tegemist on aparaadiga, mille abil mõõdetakse luutihedust reieluukaelas või selgroo nimmepiirkonnas. Kasutatakse madalat röntgenkiirgust, mille doos on ohutu.

Luutiheduse määramine on oluline, sest see aitab osteoporoosi kindlaks teha enne seda, kui võivad tekkida luumurrud.

Luutihedust tasub mõõtma tulla:

  • Üle 50-aastastel naistel, kellel on esinenud luumurd või esineb 3 muud riskifaktorit.
  • Naistel, kellel on olnud menopaus (eriti siis, kui see algas enne 45. eluaastat).
  • Inimestel, kelle röntgenfilmil on näha iseloomulikke selgroolülide muutusi või on millegi muu põhjal kahtlus osteoporoosile.
  • Inimestel, kellel on olnud mitu luumurdu või murd väikese trauma tõttu.
  • Inimestel, kelle kehapikkus on viimastel aastatel märgatavalt kahanenud.

Rohkem infot luutiheduse mõõtmise kohta BENU apteekides leiate sellelt lingilt.

Tagasi |
Jaga

Kommentaari (0)

Kommentaari lisamiseks logi sisse Facebooki kaudu

Facebook pase

Populaarsed artiklidVaata kõiki