26.10.2023
26.10.2023
Apteeki külastab iga päev väga palju erinevaid inimesi, mis tähendab, et tõsiste tervisemurede kõrval tuleb ette veidi pikemaid jutuajamisi, mis vahel ootamatult naljaka pöörde võtavad. Sellest, et naer on terviseks, osatakse Õismäe BENU apteegis lugu pidada – nii on apteegi juhatajal Triinu Ubinal ette näidata kaustikute viisi lõbusaid pärleid.
1996. aastast apteegis töötanud Triinu Ubina hakkas meditsiini vastu suuremat huvi tundma juba gümnaasiumis, mil klassiga käidi erinevates meditsiiniasutustes ekskursioonidel. “Nägime sünnitusi ja lahkamisi ning saime ka mõnes haiglas pisut koristada ja muid abitöid teha. Nõnda hakkas meditsiin lõpuks täitsa huvitama,” meenutab ta.
Et patsientide vastuvõtmine tundus noorele hirmutav, langes Tallinna Meditsiinikooli erialavalik medõe eriala asemel hoopis farmaatsia kasuks. “Arvasin, et farmatseut on see, kes istub apteegis tagaruumis, valmistab ravimeid ega pea külastajatega suhtlema ega raha vastu võtma,” muheleb Triinu, kelle jaoks on klientidega suhtlemisest saanud tänaseks väga oluline osa igapäevatööst.
“Suhtlemata kindlasti ei saa – mõni küll haarab riiulilt kindla paki või mitu ja tahab sõna lausumata maksta, kuid mina küsin kliendikaarti, pakun kilekotti ja selgitan, kuidas neid tooteid õigesti kasutada. Eriti siis, kui kliendi võetud tooted sisaldavad sama toimeainet (üleannustamise oht) või toimivad teineteisele vastupidiselt,” räägib ta.
Et inimesi on väga palju erinevaid, on kõige toredamateks klientideks heatujulised inimesed, kes oskavad oma probleeme ja soove apteekrile selgitada ning on valmis proovima uusi tooteid ja ravivõtteid. Siiski tuleb igapäevaelus paratamatult ette ka olukordi, kus kliendi eksiarvamusi tuleb faktidele tuginedes ümber lükata.
“Mõni klient ongi algusest peale hoiakuga, et tema teab niikuinii apteekrist paremini, kuidas asjad käivad, sest ta luges sellest internetist või küsis sõbrannalt või seletas talle mingi toote toimet keegi võõras naine bussipeatuses,” möönab apteeker. Seega seisab apteeker selle eest, et parandada kliendi terviseteadlikkust ning seeläbi pakkuda talle parimat võimalikku ravi.
4. mai oli 2002. aastal Õismäe apteegis üks erakordselt veider päev – seda teab Triinu hästi põhjusel, et just sel päeval juhtus apteegis õige mitu ebatavaliselt naljakat situatsiooni, mida kolleegid teistega kirjapandult jagasid. “Mind polnud sel päeval töölgi, kuid kolleegi algatus panna naljakad juhtumised paberile meeldis nii mulle kui ka teistele – lugesime, naersime ning täiendasime,” meenutab ta.
Kui alguses pandi lõbusaid juhtumisi ja sõnu kirja paberile, siis kiiresti sai see mõlemalt poolt täis kirjutatud ning tekkis vajadus hoopis vihiku järele – seda käis ostmas Triinu ning kirjutas juba kogutud pärlid sinna ümber. Esialgu jõudsid sinna üksikud sõnad: kuivõrd ravimite keerukad nimed võivad igal inimesel vahel keele sõlme ajada, on apteegist aastate jooksul küsitud näiteks preparaate nagu paramentool, bisakoldis, kolgata ja zurotek.
“Tasapisi hakkasin üles kirjutama lauseid ning lõpuks ka pikemaid dialooge või monolooge. Praegu täidame juba viiendat vihikut. Kuidagi on jäänud nii, et lugusid kirjutan peamiselt mina, teised täiendavad sõnadega,” kirjeldab Triinu.
Naljakad juhtumid sünnivad apteekri sõnul tihtilugu täiesti juhuslikult – nii on apteegist tuldud küsima silmakonnaplaastreid (konnasilmaplaaster), füüsilist lahutust (füsioloogiline lahus), virsikuvastast kreemi (vistrikute vastane), süstabsi (söetabletid), seerumisalvi (väävlisalv) ja kalamaksaõlu (kalamaksaõli).
Vahel tekib nali täiesti tavalise küsimuse valesti kuulmisest, millele järgneb apteekri jaoks ootamatu vastus. “Ühelt kliendilt küsisin, kas ta teab, palju seda ravimit lapsele anda. Ta vastas, et kümme aastat – ta ei saanud küsimusest aru ja oletas, et tahan lapse vanust teada. Teine klient ütles: “Palun mulle lapse vastu rohtu”. Tegelikult soovis ta osta retseptiravimit oma lapsele,” loeb Triinu vihikust juhtumisi ette.
Et paljudel klientidel on kombeks ostmise kõrvale sõbraliku apteekriga pikemalt juttu ajada, tuli ükskord ootamatult jutuks, et bin Laden valiti USA presidendiks. “Ma ei hakanud vaidlema, et see oli siiski Biden,” muheleb ta.
Lõbusate juhtumiste kõrval tuleb tiheda külastusega apteegis ette ka olukordi, mis apteekritele nii palju nalja ei tee – näiteks külastab apteeki väga palju eakaid inimesi, kes ajavad apteegi vahel mõne teise poe või teenusega segamini. Nii pole midagi imestada, kui apteekrilt soovitakse välja võtta sularaha või kätte saada keemilisse puhastusse viidud riideid. Sellistes olukordades püüavad apteekrid abivajajaid parimal viisil aidata ja juhendada.
“Kuna paljud inimesed käivad meil pidevalt ja palju aastaid, siis jääb lõpuks juba meelde, kes kuidas väljendub ja mida tavaliselt ostab. Oskame õiget asja pakkuda ka siis, kui inimene enam õigeid sõnu ei leia ega ühtki nimetust ei mäleta ja küsib näiteks põšš-põšši või tablette rämpsu liikumise vastu,” kinnitab Triinu ning lisab, et aeg-ajalt tuleb ette ka küsimusi veenäitude, pangakaardi kaotamise või ujula lahtiolekuaegade kohta.
Üks osa apteegihuumorist on tänaseks jõudnud ka raamatukaante vahele: möödunud aastal ilmus raamat „Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök“, kuhu on koondatud palju lõbusaid juhtumisi apteegi argipäevast. Sellegipoolest täieneb huumorivihik muudkui edasi ning Triinu jagab rõõmuga hiljutisi juhtumisi, mis tõendavad, et apteegis töötades juba igav ei hakka:
Üks vanem mees kiikas apteegi uksest sisse: „Ega teil pole midagi, mis oleks soolane? Ma unustasin poest soola osta ja ei taha tagasi minna.“
„Ei ole, te peate ikka poodi minema.“
„No aga vanasti oli ju see inglise sool või midagi… ma ei viitsi uuesti poodi minna.“
Proua soovis endale D-vitamiini, sest tal on sellest puudus.
„Kui suur puudus teil on? Millise numbri arst teile vereproovi järel ütles?
„Ei tea, ma pole arstil käinud.“
„Kuidas te siis teate, et teil D-vitamiini puudus on?“
„Ajalehest lugesin.“
Kord küsis klient: „Ma ei saa sellest aru: ma olen ju paremakäeline, miks see nahakahjustus mul siis vasakule käele tekkis? Kas see võib olla seotud Hiina astroloogiaga?“
