30.03.2023
30.03.2023
Olukorras, kus erinevad ravivõimalused on pidevalt täienemas, kuid esmatasandi tervishoiutöötajad sageli ülekoormatud, peavad hästi suutma orienteeruda ka apteegitöötajad, kes on potentsiaalse tervisemure korral järjest sagedamini esimeseks kontaktiks. 2019. aastal parima e-kursuse tiitli saanud Tartu Ülikooli kliinilise farmaatsia õpe võimaldab jaeapteekides töötavatel spetsialistidel oma teadmisi täiendada ning neid paralleelselt oma igapäevatöös rakendada.
Proviisor Lille Priks töötab hetkel Viimsi BENU apteegis ning täiendab end paralleelselt Tartu Ülikoolis kliinilise farmaatsia aastasel täiendkursusel. “Alustasime septembris ja lõpueksam toimub juuni lõpus,” räägib ta. Enda sõnul rõõmustas ta väga, kui kursuse avamisest kuulis, kuna on selle peale mõelnud juba ülikooli lõpetamisest saadik. “15 aastat tagasi polnud see Eestis võimalik ja kuna koos perega välismaale õppima minek ei tundunud kuigi ahvatlev, jäi see mõte teostamata.”
Lille tunnistab, et oma igapäevatöös on ta tundnud puudust põhjalikumast koos- ja kõrvatoimete analüüsimise võimest kui ka mõnedest muudest õpitud oskustest. Ehkki farmaatsiaõpe on aastate jooksul väga palju muutunud, tundus talle, et just kliiniline farmaatsia annab parema ettevalmistuse patsientide nõustamiseks ajal, kui raviplaanid ja ravimid järjest keerulisemaks muutuvad.
“Patsiendid ootavad inimlikku seletust, mida, milleks ja kuidas nad oma ravimitega peaksid tegema. Kogu see kliinilise farmaatsia õpe on väga eluliselt üles ehitatud, raviplaanide ja erinevate reaalsete olukordade põhjal õpime kriitilise pilguga raviplaani läbi vaatama ja analüüsima, laborianalüüside interpreteerimist, info otsimist ravijuhistest ja teadusartiklitest. See aitab mul apteekriametit jälle kuidagi värskema pilguga vaadata ja ma tunnen, et meil on veel lootust iseteeninduskassade ja tehisintellekti kõrval vajalikuks jääda,” kirjeldab ta.
Apteegis töötades kuuleb Lille järjest enam, kuidas inimestel on võimatu saada ühendust oma perearstiga, rääkimata eriarstist. Et esmatasandi tervishoid on väga ülekoormatud, otsitakse kiiremat abi tervisemuredele hoopis apteegist. “Kuuleme palju iseravimisest ja ka ravimatajätmisest, kuna ei mõisteta, miks midagi on välja kirjutatud. Siis peabki olema valmis selgitama ja võimalik, et mitte väga kauges tulevikus ka põhjalikuma konsultatsiooni pakkumiseks neile, kelle ravimiplaanid paari ravimiga ei piirdu.”
Lisaks on arsti vastuvõtt enamasti ajaliselt piiritletud ning kulub patsiendi ärakuulamisele ja ravimi kirjutamisele. “Kogu raviplaani selgitamine ei pruugi sellesse aega enam mahtuda ja siis tullakse küsima, milleks midagi on kirjutatud ja kuidas seda tarvitada. Seetõttu on apteekrite pidev enesetäiendamine ja ravimitega kursis püsimine järjest olulisem,” leiab Lille.
Kui hetkel on kliinilise farmaatsia kursusel võimalik osaleda aastase täiendõppe vormis, siis kursuse loojad ning Tartu Ülikooli Kliinikumis töötavad kliinilised proviisorid Marika Saar ja Jana Lass kinnitavad, et hetkel käib töö selle nimel, et 2024. aastast oleks proviisoritel võimalik astuda magistriõppesse.
“Varem oli seda eriala võimalik õppida vaid välismaal, mis on paljude jaoks liiga aega- ja rahanõudev ettevõtmine. Seega otsustasime kasutada nii enda kui ka lähipiirkonna parimaid teadmisi ning luua rahvusvahelise kursuse, kuhu saaksid tulla kõik soovijad, nii lähisriikidest kui ka kaugemalt,” sõnab Lass.
Kui ligikaudu poole kursusele vastuvõetutest moodustavad eestlased, siis kaugeim osaleja on pärit Hongkongist – nimelt on tegemist distantsõppega, mis ei eelda Tartus kohapeal käimist. “Kuna proviisoreid on Eestis vähe, siis rahvusvaheline õpe võimaldab jagada kogemusi ka välisriikidest pärit spetsialistidega, olgu nendeks teised õppijad või aastaid ametikohal töötanud kliinilised proviisorid,” lisab Saar.
Ehkki kliinilise farmaatsia baasteadmised omandatakse juba bakalaureuseõppes, keskendub kliinilise farmaatsia täiendõpe spetsiifilisemate haigusjuhtumite lahendamisele, millega iga apteeker oma töös kokku puutuda võib. “Palju tegeletakse igapäevaste ja päriselust pärit juhtumitega ning keskendutakse otsesuhtlusele raviskeemi kohaldamisel, ravijuhendite spetsiifikale ja kommunikatsioonile potentsiaalse patsiendiga,” kirjeldab Marika Saar kursuse olemust.
Et kliinilise proviisori tähtsus patsiendi ravimeeskonnas on pidevalt tõusmas, loodavad Marika Saar ja Jana Lass, et vastavate teadmistega spetsialistid ehk kliinilised proviisorid aitavad selle rolli olulisust veelgi rohkem teadvustada. “Kui praegu puudub proviisoril otsesuhtlus pere- või eriarstiga, siis loodame, et tulevikus on kliinilise proviisori teadmistel järjest rohkem kaalu. Seetõttu harjutame kursusel ka seda, kuidas suhelda erinevate tervishoiuspetsialistidega, kuna kliinilisel proviisoril on ravimeeskonnas väga tähtis roll,” kinnitab Lass.
Kliinilise farmaatsia valdkonnas soovivad end täiendada erineva taustaga inimesed, vanuses 23–60. “On inimesi, kes on proviisoriõppe värskelt lõpetanud, kui ka neid, kes on aastaid töötanud mõnes ravimifirmas ja soovivad nüüd oma teadmisi täiendada. Kliinilise farmaatsia õpe aitab kõigil uuesti läbi mõtestada, milline on proviisori roll ning kuidas üht või teist haigust tänapäeval ravitakse,” ütleb ta.
Marika Saare sõnul ei saa alahinnata ka kogukonnatunde tähtsust. “Juba praegu on õppijatest tekkinud ühtehoidev kogukond, kes jagavad omavahel igapäevaselt praktilisi teadmisi ja nõuandeid. See on väga oluline, kui on olemas inimesed, kelle käest nõu küsida,” lisab ta.
