Apteekri nõuanded ei piirdu ravimitega: vahel piisab toetavast sõnast, et homsele vastu astuda

Elva männimetsade vahel tegutseb kohalike seas armastatud ja hinnatud BENU apteek, mille juhatajaks on pika staažiga proviisor Marget Raukas. Ehkki ravimitööstus areneb edasi ning järjest enam kaasatakse eri valdkondades ka tehisintellekti, hindab Marget üle kõige silmast-silma kontakti nii toredate apteegikülastajate kui ka samas majas töötavate arstide ja hooldekodu personaliga.

Jõudis kutsumuseni tänu eeskujule

Pika staažiga apteeker Marget Raukas töötab juhatajana Elva BENU apteegis. Samas hoones tegutseb ka Elva haigla, mistõttu on apteekrid tihedas suhtluses nii haigla kui ka hooldekodu personaliga, aga ka kohalike pere- ja eriarstidega.

“Kõik on üksteisega arvestavad, vajadusel jagame ühiseid rõõme ning muresid, vahetame kasulikke soovitusi, alates tervisest kuni põneva ajaviiteni. Mõni tohtrihärra leiab kiire tööpäeva jooksul isegi mõnusa anekdoodi vesta. Naer on terviseks, eriti kui tuleb südamest ning viib muremõtted mujale,” kirjeldab Marget oma igapäevatööd.

Apteekri ametini jõudis naine tänu oma perele – nimelt möödus lapsepõlv loomaarsti tütre rollis, mis võimaldas tal valdkonnaga esimest tutvust teha. “Lapsepõlves meeldis mulle alati uurida, mida põnevat üks eriliselt lõhnav loomaarsti kohver sisaldab, ning uurida toona arstikabineti metallist valgete klaasustega kappide sisu. Aeg-ajalt sai hoolitseda suurfarmide loomade järglaste eest, mis andis empaatiatunde kõige elava suhtes.”

Nii kujunes kõik see loomulikuks jätkuks edaspidise õppe ja elukutse valikul. Keemiakallakuga Tartu 5. Keskkoolis (nüüd Tartu Tamme Gümnaasium) meeldis Margetile kõige rohkem bioloogia, mistõttu suunduski noor naine Tartu Ülikooli proviisoriõppesse. Kõige rohkem paelus teda ülikoolis ravimite valmistamine, ent lisaks sellele andsid erialavaliku osas kindlust ka inimese anatoomia, füsioloogia ning ravimtaimede tundmaõppimine.

“Toona oli võimalik praktikale minna isegi kohtukeemia laborisse,” lisab Marget, kes asus praktikale Tartu Raekoja apteeki Tiia Kärneri juhatamise alla. Sel ajal koosnes apteegi personal lausa mitmekümnest töötajast. Seega jagus noorel õppuril apteekritest eeskujusid, kes praktikandiga igapäevaseid praktilisi teadmisi meeleldi jagasid.

“Just selline päris kogemus, tunda end osana sellisest tsunftist, pani silmad särama ja andis erilise tunde, et tänu minu valmistatud ravimitele saan aidata inimestel terveneda. Samas sain kuulda vanemate kolleegide põnevaid lugusid olnud aegadest ning panna hoolega tähele patsientidele jagatud õpetussõnu haiguste ärahoidmisel ning ravimisel. Selliselt tuli oskus suhelda teisel pool letti oleva abivajajaga temale omases keeles, mitte nii akadeemilises kõnes, kui ülikoolis õpetati,” meenutab ta.

Vahel tuleb toetust pakkuda sõnades

Elva BENU apteegis on Marget juhataja ametis tänaseks töötanud viis aastat. Linna looduslähedusele omaselt on elukeskkond tema sõnul oluliselt rahulikum. “Elanikud naudivad loodust, huvituvad aiandusest ja on väga sportlikult meelestatud – kaasa arvatud mu oma kolleeg, kes on eeskujuks tervele vallale!”

Iseäranis ladusalt sujub Margeti sõnul apteekritevaheline koostöö. “Meil on ühine maailmavaade ning meile meeldib, kui asjad on korras ning töötavad meie kasuks, et igapäevatöö saaks probleemideta edeneda,” kirjeldab naine.

Siiski jagub apteekritel ka väljakutseid – kuna viimastel aastatel esineb probleeme ravimite tarnega, ei pruugi vajaminevat retseptiravimit kohe apteegis saadaval olla. “Õnneks on apteekritel üle-eestiline võrgustik, tänu millele leiame enamasti lahenduse igale keerulisele  olukorrale. Siinjuures tänan kõiki apteegikülastajaid, kes selle abi eest tänu avaldavad ning julgevad teinekordki  meie poole pöörduda!”

Apteekrina on Margeti jaoks prioriteet, et kliendid saaksid oma tervisemurele leevendust või suunamise arsti juurde, sest lisauuringuteta on keeruline õiget ravi määrata. “Meie võimuses on suunavad küsimused, patsiendi kuulamine ja vastavalt sellele parima valiku soovitamine. Väga suur vastutus on retseptiravimite väljastamisel, sest toimeaine ning sellele vastav annus peab olema täpselt sama, mille arst on välja kirjutanud.”

Küll aga saab apteegis vahel ka nalja – lustakate olukordade põhjal on isegi koostatud raamat. “Kõige rohkem tuleb ette olukordi, kus apteegikülastaja soovib mingit värvi – kollaseid, roosasid või siniseid – tablette, aga ei tea, mille jaoks ta neid tarvitab, rääkimata ravimi nimetusest. Ent mõnikord küsitakse ka rohtu, mida on moonutatud suupärasemaks – näiteks kurgubatsillid (kurgu- või köhapastillid),” muigab ta.

Samas satub apteegitöö rõõmsamate hetkede vahele ka olukordi, kus murelikku külastajat tuleb toetada hoopis sõnades. “Meele teeb kurvaks, kui inimesel on tekkinud haigus, millele ei leita põhjust või õiget ravimit, mis tema elukvaliteeti parandaks. Sellisel juhul annab enamasti meiepoolne julgustav sõna lootust teadmatusega edasi võidelda ning uuele päevale vastu minna.”

Kuivõrd ravimitööstus areneb pidevalt ning tulevikus leitakse koht ka tehisintellektile või sellel põhinevale tarkvarale, on omal kohal jätkuvalt ka personaalne ehk silmast-silma suhtlus, mis paneb kaasa mõtlema ning kriitilisema pilguga mõtlema. “Püsima jäävad siiski need, kes kohanevad muutustega – see on teada juba Darwini teooriast,” lisab proviisor.

Apteekrina töötamist väärtustab Marget eelkõige pika karjääri jooksul omandatud väärtuslike kogemuste tõttu, mis võimaldavad apteekril valida erinevaid suundi ja areneda ühes tõhusamaks muutuva ravimitööstusega. “Apteekriks pürgimisel ei saa ma kuidagi unustada oma ema lausutud tõdemust “raske õppustel, kerge lahingus”. Nii see tõesti on.”