14.12.2022
14.12.2022
Apteeker Oliver Vaarmetsa tööpäev algab seal, kus teda kõige rohkem vajatakse, olgu selleks Türi, Suure-Jaani, Võru, Tartu või hoopis mõni muu paik. Nimelt sõidab mobiilne apteeker tööle sinna, kus parasjagu apteekrist ajutiselt puudus on, sõltumata piirkonnast. “See töö sobib nendele, kes tahavad pidevat vaheldust,” ütleb ta.
Lumisel detsembrikuisel reedel püüame Oliveri kinni Tartus asuva Sepa keskuse BENU apteegist, kus mees veidi unise, kuid sõbraliku naeratusega äsja uksed avanud on. Tema sõnul on mobiilse apteekri töö põhimõte samasugune iga teise apteekri tööga, kuna töökohustused on sisuliselt samad. “Erinevus tuleneb sellest, et mobiilsel apteekril ei ole n-ö koduapteeki. Ta käib nendes BENU apteekides, kus parasjagu apteekrist puudus on,” selgitab ta.
Ehkki apteekrina on Oliver töötanud ühtekokku kolm aastat, ei tulnud elukutse valik tema jaoks lihtsalt. “Esialgu õppisin aasta Tartu Ülikoolis materjaliteadust ning seejärel Tallinna Tehnikaülikoolis materjalitehnoloogiat, kuid nende erialade õppimist lõpuni ei suutnud viia,” kirjeldab ta.
Et aga ajateenistuse käigus tegi Oliver lähemalt tutvust parameediku tööülesannetega, tekkis sealt otsekohe tõsine huvi meditsiinivaldkonna vastu. “Pärast ajateenistust olin täis motivatsiooni õppida midagi meditsiinialast ja praktilist. Kuna keemia mulle tegelikult meeldib, siis otsustasingi valida farmaatsia eriala.”
Et mobiilsel apteekril puudub koduapteek, võiks arvata, et pidev keskkonnavahetus võib pikapeale ära tüüdata. Oliver kinnitab aga vastupidist. “Minule selline töö sobib, kuna see annab mulle võimaluse näha väga erinevaid apteeke, kuidas nendes töö on korraldatud ning millised on sealsed kohalikud kliendid. Samuti annab selline liikuv töö võimaluse külastada erinevaid Eesti piirkondi ning pärast tööpäeva piirkonda avastada,” kinnitab ta ja lisab, et tööandja poolt võimaldatakse talle ametiauto ja vajadusel ka ööbimisvõimalus.
Et töö on igas apteegis universaalne, ongi Oliver töötanud tänaseks Suure-Jaanis, Tõrvas, Türil, Tartus (Sepa keskuse, Ravana ja Raadimõisa BENU apteekides) ning Võrus Vabaduse ja Grossi apteekides. “Lisaks olen ka osalise koormusega iga kuu Laagris veebiapteegis tööl,” märgib ta.
Kuna paljudel klientidel on välja kujunenud koduapteegid ja apteekrid, keda nad usaldavad ja teavad, möönab ka Oliver, et iga apteek on vähemal või suuremal määral teistest apteekidest erinev, mistõttu on kohalikud inimesed vahel natuke võõrastavad ja kohmetud.
“Sellistes kohtades on vanemad inimesed juba harjunud, et nende apteeker teab täpselt, millist ravimit neil vaja on või mida parasjagu vaja välja võtta on. Sellisel juhul võivad kliendid olla veidi häiritud, kui nende jaoks uus inimene selgitama hakkab, millist ravimit praegu vaja on või kuidas ravimit kasutada tuleb – mina ju ei tea, kas nad teavad või mitte. Aga see aitab väga hästi mõistuse teravana hoida,” jutustab ta.
Seetõttu tuleb mobiilse apteekri töös vahel ka lõbusaid hetki ette, kus inimesed kirjeldavad või küsivad mõnda konkreetset toodet, mille nime ei mäleta. “Üks meesterahvas tuli sõbrale ostma “rohelise x-ga kreemi”. Kui sai selgeks, milleks kreemi kasutatakse, oli juba lihtsam õige toode välja otsida,” meenutab Oliver naljakat juhtumit.
Ehkki erinevate apteekidega harjumine võib olla keeruline ja väsitav ning peab olema valmis kodus eemal viibimiseks, kinnitab apteeker Oliver, et see ametikoht sobib suurepäraselt inimestele, kes tahavad ja vajavad pidevat vaheldust. “Minule see töö sobib,” kinnitab ta lõpetuseks.
